Stiilipidu „Mängime indiaanlasi“

ind hõim (Small)Tartu Lasteaed Tähtvere Naksitrallide rühma lastele avaldasid erinevate rahvaste kultuuri ja kultuuripärandit tutvustaval nädalal kõige enam muljet indiaanlased.
Elevus ja huvi väljendus kõigis laste vabaaja mängudes ja tegevustes: konstruktorklotsidest valmistati odasid, värvilistest paberitest lõiguti ja kleebiti peaehteid, käevõrusid, kaelakette, rütmipille. Värvilistest lõngadest, sulgedest, pärlitest punuti värvilisi unenäopüüdjaid, paelu jms.
Lapsed palusid arvuti vahendusel tutvustada indiaanlaste elu-olu ning kuulata indiaani muusikat.
tants hao korjamisest (Small)Kuna mängud ja lood muudavad õppimise huvitavamaks ning paremini meeldejäävamaks, siis otsustasimegi üheskoos – mängime indiaanlasi!
Nii saigi teoks kogupere stiilipidu, kus lapsed tutvustasid oma vanematele ja õdedele-vendadele indiaani kultuuri lugude, laulude, tantsude, mängude kaudu kutsudes neid endaga koos tegutsema.

 

Välimus

indiaanlaste välimus (Small)Indiaanlaste välimusele on omased mustad  sirged siledad juuksed, vähene habemekasv, rässakas keskmist kasvu kehaehitus, kollakaspruun nahk, jõuline kongus nina, domineerivaks silmavärviks on tumepruun.

Kõik stiilipeo külalised olid „indiaanlased“ –  mõni osaleja piirdus küll vaid paari sule ja näomaalinguga, kuid enamus osalejatest olid nii riietuse kui ka kõik selle juurde kuuluva väga põhjalikult läbi mõelnud.

 

Tervitamine

ind pealiku tervitus - HAU! (Small)Põhja-Ameerika indiaanlased panid teineteise õlgadele vasakud käed. Üks ütles näiteks: “Ole terve, Kotkasilm!” Teine vastas: “Soovin sulle sama, Välejalg!”

Meie indiaanlaste pealik Vaikiv Mägi tõstis oma parema käe ning ütles tervituse: „Hau, valge mees on kõnelenud!“ Sellele tervitusele vastasid kõik saalisolijad „Hau!“, tõstes samuti oma parema käe.

 

Nimed

minu nimi on Väle Nool (Small)Indiaanlased valisid nime  tavaliselt looma või taime nime järgi – Väike Karu, Suur Madu, Välejalg jne. Ka loodusega seonduv kajastus nimedes – Koidupuna, Ehavalgus jmt. Need nimed sobisid tollesse aega.

Meie pidulised istusid põrandal suures ringis. Käest kätte liikus indiaanipärane trumm. Pulgaga trummile rütmi lüües ütles laps/täiskasvanu oma nime, näiteks:  „Mina olen Istuv Karu“. Teised ringisolijad tõstsid käed alt üles ja kordasid: „Sina oled Istuv Karu“, seejärel langetasid käed. Trumm anti edasi järgmisele…

 

Käsitöö

ind käsitöö (Small)Eestlane ütleb: „Ise tehtud, hästi tehtud“.

Indiaanlane ütleb: „Teod kõnelevad sõnadest valjemini“.

Indiaani käsitööna on tuntud ehted, talismanid, pärlitega kudumid, keraamika, kaitsekilbid, nahast tubaka- või ravimikotid, unenäopüüdjad.

Legendi järgi kasutakse unenäopüüdjat kõikide heade ja halbade unenägude tabamiseks. Halvad jäävad kinni võrku hommikuvalguseni, mil nad ära põlevad. Head unenäod teavad teed unenäopüüdja keskel asuvasse auku, mille kaudu nad sulgedesse valguvad, et siis mõnel teisel ööl jälle tagasi tulla.
kihvad kingituseks (Small)Kuna indiaanlaste peres austati vanemaid ja vanavanemaid  ning näidati üles vastastikkust lugupidamist, valmistasid meie väikesed indiaanlased oma vanematele toreda kingituse tänutäheks nende vaeva ja hoole eest. Selleks oli savist voolitud ja kirevaks värvitud kihv.

 

Lapsed

Indiaanlaste lapsed ei käinud koolis. Neid õpetati eeskuju, lugude ja koostegemiste kaudu.

Juba maast madalast õppisid lapsed vanemate kõrvalt seda, mida neil tulevikus tuli hakata tegema – ratsutamist, nahkade puhastamist, jahipidamist, toiduvalmistamist, õmblemist.

soo ületamine (Small)Kuidas läbida ohtlik teekond, selle õpetamiseks sobis hästi võistlusmäng „Soo ületamine“, kus vanem pidi last oma jalgadel hoidma ning vahemaa kiiruse peale läbima.

 

Tipi ja vigvam

Tänapäeval on tipid reeglina kaetud riidega. Onni meenutavat vana-aja vigvamit hoidsid enamasti püsti poolkaarekujulised puittoed, mida kattis mingit laadi katusematerjal. Selleks võis olla riie, puukoor, rohi vms. Vigvam levis enamasti USA lääne- ja edelaosas.
tipi ind (Small)Meie tipi oli ehitatud neljast papptorust ning kolmest jupist kardinapuust. Tipi katsime pealt kahe suure kardinaga ning tüki kotiriidega. Tipi taha oli efekti saavutamiseks asetatud kaks põlevat soolalampi, mis kumasid  õdusat valgust tipi sisemusse.

 

 Indiaani naised

Indiaani naiste kohustuseks oli harida põldu ja valmistada toitu. Ka ehitamine oli eranditult nende töö.

Meie väikeste indiaani tüdrukute tantsu jälgides oli võimalus näha, kuidas korjata hagu koldetule jaoks /tants „Hagu korjamas“/.

 

Piisonijaht

indiaani poiss piisonijahl (Small)Piison, tule! Piison, tule…, piison tuleee…!
Nii kutsusid indiaanlased piisoneid. Nad kasutasid loomade ligimeelitamiseks vana ja kindlat meetodit, mis veel kunagi polnud neid petnud, selleks oli piisonitants.

Piison oli preeriaindiaanlase jaoks kogu nende elu. Iga suguharu korraldas keerukaid riitusi, et karju ligi meelitada. Selleks kasutati haruldasi piisonikujulisi kive, pühi piisonikoljusid ja loomade magudest leitud karvapallikesi.

Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus.

Piisonist ei lastud midagi raisku minna. Nahkadest said sõbad ja peavari, sõnnik läks kütteks, rasv põletati lampides. Sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid. Magudest supilusikaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, valati rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit – pemmikan.

Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru.

Terve aasta oli iga mehe magamisaseme peatsis posti otsas rippunud piisonimask, et see kohe pähe panna, kui kostab pealiku kutse tantsule.

Ka meil õnnestus näha üht tõelist piisonite ligimeelitamise tantsu /tants „Piisonijaht“/.

 

Hobused

Põhja-Ameerikas olid mustangid indiaanlaste sõiduhobused. Erinevad indiaani suguharud armastasid eri värvi loomi. Cheyenne´i suguharu indiaanlased näiteks uskusid, et mustangidel, kelle laubal ja rinnal esineb laike, on üleloomulikke võimeid ning nad toovad lahingus õnne.

Kappa, mu hobuke! (Small)Tants „Kappa, mu hobuke!“ oli hea näide sellest, kuidas galopeerib mustang preerias indiaani poiss sadulas.
LÕPETUSEKS

Stiilipidu „Mängime indiaanlasi“ andis meile võimaluse korraks aega maha võtta, rännata teise ajastusse ja kultuuri ning tunda end selle osana.

Sära laste ja nende vanemate silmades rääkis vaid üht – oli vahva!

 

 

Tartu Lasteaed Tähtvere

Naksitrallide rühma

vanemõpetaja Aili Leisson

õpetaja Tiina Tamsalu             laps õppis vanematega koos tegutsedes (Small)

Koos sai tehtud miskit vahvat (Small)

Rubriigid: Lahendusi otsides, Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

15 + 15 =
Please leave these two fields as-is: