Mina olen õnneseen!

Siilike ja Kelluke (Small)“Miks me olemas oleme?” küsis siilipoeg emalt.
“Me oleme kõik olemas selleks, et otsida oma maailmapilti,” vastas ema. “Mis selle pildi peal on?” küsis siilipoeg.
“Seal on kõik, mida jõuame elu jooksul näha ja läbi elada,” vastas ema ja naeratas.
Ühel päeval saatis siiliema oma pojakese rännakule, et ta leiaks oma maailmapildi.
Ema silmanurgast veeres väike pisar.
“Sa ju nutad!” ütles siilipoeg.

 

“Nutan jah.  Pisarad tähendavad tundeid ja meie suguvõsa jõudu. Ilma pisarateta ei jaksaks keegi elada. Pisar meenutab sulle, et sa oled minu laps, kõige kallim maailmas,” vastas ema.

Ja väike siilipoeg seadiski sammud päikese poole. Ta kohtas oma rännakul  päikest, kellukat, seent, ämblikku, udukratte, mutti, tuult, lund ja pääsukest. Kõik nad kinkisid siilipoja maailmapildile midagi ilusat ja meeldejäävat. Õnneliku ja rõõmsana koju jõudes näitas siilipoeg oma maailmapilti emale. Ema märkas, et rännakult tagasi jõudnud pojake on pikemaks kasvanud ja tõepoolest leidnud oma maailmapildile palju imelist.

Nii otsis ja leidis oma maailmapildi siilipoeg. Nii otsivad ja leiavad oma maailmapildi ka lapsed. Milliseks see pilt kellelgi kujuneb, selles saavad kaasa aidata suuremad ja kogenenumad, jagades oma armastust ning soojust. Seda jagavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, kõik lapsi ümbritsevad täiskasvanud. Ja loomulikult lasteaiaõpetajad.

Mina olen Õnneseen (Small)Lasteaia „Helika“ üheks traditsiooniks on lõpetada õppeaasta kevadise õuepeoga. Õppeaasta motoks oli valitud „Mina olen õnneseen ja mõtlen, mis ma selleks teen.“ Leidsime võrratu idee raamatust „Uudishimulik siilipoeg“ (autoriteks  Esko-Pekka Tiitinen ja Tuula Tiitinen): armas ja liigutav lugu siilipojast, kes otsib oma maailmapilti. Lugu sai lavastuseks, kus jagus osatäitmisi nii lastele kui ka õpetajatele. Lapsed olid etenduses rohelised kratid, kollased päikesekiired, punased kärbseseened, valged lumehelbed, mustad ämblikud ja sinised vihmapiisad. Õpetajate rollid olid:  siilipoeg Õnneseen, siilema, Väike Võlur, ämblik, kratt, seen. Helika õuel etendunud lugu vaimustas nii lapsi, õpetajaid kui ka lastevanemaid. Suure osa andsid etenduse õnnestumiseks muusikaõpetaja Marju ja liikumisõpetaja Tiina, kes õpetasid lastele laulud-tantsud ja valisid muusikalise kujunduse.  Oma osa andis ka päikseline kevadõhtu.

Peale etendust oli õpetajatel tunne, et nii ilusat lugu tahaks veelgi mängida. Paari aasta pärast – 2013. aasta teatrikuul ootas Tartu Tiigi Seltsimaja taas  lapsi ja õpetajaid näitlema. Meenus armsaks saanud muinasjutt uudishimulikust siilipojast. Seekord osalesid lavastuses vaid õpetajad.

Alustasime stsenaariumi koostamisest, osade jagamisest ja muusika valimisest. Õpetajate rollideks said: Õnneseen siil – Terje Saar;  Õnneseene ema – Marju Järvpõld;  Kelluke – Merike Lillo;  Seen – Õie Mikk; Udukratid – Riina Jevstratova ja Kätlin Susi; Mutt – Imbi Uibo;  Pääsuke – Kaja Ellermaa; Tuul – Tiina Mitt ja Ebe Susi; Jutustaja – Tiina Kivisalu. Lavastas  Marju Järvpõld, kunstnikuks oli Riina Jevstratova. Etenduse muutis huvitavamaks kõrge sirmi kohal taustaks toimuv nn. “nukuteatri stiilis” lillede, lepatriinude, seente, päikese, kuu, puuokste jms. liikumine.

Tundus, et meie meeskonnatöös etenduse välja toomisel asetus justkui iseenesest kõik ideaalselt oma kohtadele. Tegelikult nägime ja tajusime kõigi trupiliikmete tööd, pingutusi, eneseületusi ja üllatavate annete avaldumist. Iga õpetaja andis oma tegelaskujule võrratu värvingu, justkui oleks ta sellesse rolli loodud. Kindlasti mõjutas  osatäitjaid raamatu   imeilus ja tunderikas lugu.

Kuldsete ja osavate näppudega õpetaja Riina  õmbles-meisterdas kaunid kostüümid ja rekvisiidid. Erakordse töövõimega  andekas muusikaõpetaja Marju valis muusika. Teotahteline ja energiline õppealajuhataja/ liikumisõpetaja Tiina täitis peale jutustaja rolli ka helitehniku ülesandeid.

Meie kogemus näitas, et tasub olla ettevõtlik ning näha pisut vaeva. Rõõm ja rahulolu tehtu üle oli väga suur. Oli sündinud midagi nii ilusat, et soovisime seda rohkem  jagada. Mängisime etndust kokku neljal korral. Peale Tartu Tiigi Seltsimaja publiku ja Helika lasteaia laste said etendusest osa ka lasteaedade Sass, Karoliine, Rukkilill, Midrimaa, Pääsupesa ja Lotte vanemate rühmade lapsed ning õpetajad.

Meie kogemus on väärt jagamist, sest andekaid ja ettevõtlikke lasteaiaõpetajaid on palju. Samuti on palju häid ja huvitavaid raamatuid, mis näitlema kutsuvad. Jagagem häid kogemusi!

Näidendi rollidest tuleb küll lõpuks välja tulla, kuid laste maailmapildi loomisel saame kõik abiks olla. Soovin lasteaiaõpetajate maailmapildile nutikaid ja kauneid ideid! Tahame ju kõik, et nii meie kui laste maailmapildil oleks kindlasti armastust, soojust ja hoolivust.

“Ema, vaata mis ma oma maailmapildile sain! Siin on sinu silmast veerenud pisar, kaunis kellukese õis, uhke kübaraga seeneke, hirm, õnneämblik, esimene kevadine ussike. Ma olen tunda saanud, mida tähendab teisi aidata, olen osa saanud ilust ja hirmust. Tule vaata minu maailmapilti!”  hõiskas siilike õnnelikult ja vaimustusega. “Selline siis ongi kaunis maailm, sellise pildi keskele sain ma sündida!”

Nii oligi väike siilike kasvanud suureks, leidnud oma maailmapildile palju uut ja huvitavat.

“Kui ma päeval õue lähen, paistab päike mulle pähe.

Kui ma vaatan laia ilma, kumab valgus mulle silma.

Kui ma kannan oma nime, tean, et olen väike ime.” (luuletus Sulev Oll)

 

Terje Saar

Tartu Lasteaed Helika

õpetaja

 

 

 

 

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 5 =
Please leave these two fields as-is: