Kuna meie lasteaed asub väga kaunis kohas ja lähikonnas on nii palju põnevat lastele näitamiseks, siis lihtsalt on vaja leida aega ja minna seda ilu ja põnevust koos lastega avastama. Kevadel panime juba varakult lasteaia juures olevasse kraavi vesiratta. Mõtlesin, et järgmisena lähme lastega Ao paisjärve äärde, kus on väike kosk. Oli suur soov see mõte võimalikult kiiresti teoks teha ja ka lastele näidata looduse ilu ja jõudu.
Aga kuidas me läheme niisama jõe äärde? Natuke uurimist internetis ja tuligi mõte teha pudelikorkidest laevad ja viia need jõkke seilama. Mõte mõeldud ja järgmisel päeval asusime kohe lastega õhinal laevu meisterdama. Meie lastel on juba saanud harjumuseks, et kui vakstu ja töövahendid laual, siis lapsed kogunevadki selle ümber, sest seal toimub midagi põnevat.
Mõni laps arvas peale laeva valmissaamist: „Oi, kui lihtne on naasklit käes hoida“ Laevad valmis, valis igaüks endale meelepärase värvi purje jaoks.
Niipea,kui liiklusvestid on rühma toodud, on lastele kohe selge,et meil on plaanis minna kuhugi kaugemale ja lapsed saavad ise hakkama vestide selgapanemisega. Kevadel on ilmad muutlikud ning võivad meile vingerpussi mängida, arvas üks lastest, aga üks teine poiss ütles kuulnud olevat, et meile tuleb aafrika soojus Ja ilm oli tõesti soe. Kui kõik olid reisikommid suhu saanud, tuletasime meelde matkareeglid ja reis võis alata. Need 2,5 km möödusid meil nagu joostes.
Tee ääres nägime väga suurt kivi, mitmeid tiike, väikesi kiirevoolulisi jõgesid ja juba kaugelt kuulsime võimsat mühinat, mis ei olnud üldsegi tuttav hääl. Järvele lähenedes märkasid lapsed kaugemal üksikut ujuvat luike, kaldal nägime krooksuvaid konni.Laste arvates oli looduses oli ka midagi valesti-praht tuleb panna prügikasti, see aga vedeles igal pool maas. Arutlesime selle üle,et miks kaugemal, kus on luik ujub, järv sile on, aga kalda ääres vesi virvendab.
Jõudsimegi lastega selle suure müra tekitaja – kose juurde ning lastel oli soov veenduda, et nende meisterdatud laevad ka ujumiskõlblikud on. Esta abiga saidki kaldalt laevad vette lastud, aga varsti tulid laevad kalda poole tagasi. Fredi arvas, et kepiga saab laevad kaugemale lükata.
Järve ja jõge ühendav kosk tegi nii suurt müra, et mõned lapsed katsid algul kõrvad kätega kinni. Avastamist-uurimist oli aga nii palju, et lapsed silkasid joostes ja kilgates järgmist imet uurima.
Järve äärest veest leidsid lapsed ühe suure musta veeputuka ja ta justkui demostreeris lastele, mida oskab. Lapsed vaatlesid huviga putuka etteasteid, siis aga leidis Mairit veest suure kojaga veeteo. Tigu P
peopesale pannes tundsid lapsed, kui pehme ta oli. Arvasime, et tema kodu on ikkagi vees ja panime ta sinna tagasi. Meid tulid vees uudistama väikesed kalamaimud. Mikk rääkis, et neist saavad ükskord suured kalad ja siis kalamehed püüavad neid.
Tore oli vaadata, kuidas lapsed üksteist abistasid, kui sooja ilma tõttu oli vaja riideid seljast vähemaks koorida. Tagasiteel jällegi reisikomm suhu ja asusime hoogsalt lasteaia poole astuma. Arvasin, et tagasiteel on lapsed väsinud ja siis me ainult kõnnime, aga kus sellega!Tuli anda kontrollpunkt kätte ja siis läks lausa jooksuks lahti.Lõunasöögi ajal maitses toit väga hästi ning unigi oli kiire tulema, seetõttu jäi nii mõnelgi muinasjutt kuulmata.
Oli huvitav ja päikseline hommikupoolik ning pärast oli lastel oma matkast vanematele nii palju jutustada.
Eha Sindonen Rakke Lasteaed Leevike õpetaja
