Paksuke ja Pikakoivaline

Heljo Mänd

Vana maja pööningul elasid kaks ämblikku. Üks neist oli töökas, teine armastas laiselda. Töökas oli paks ja lühikeste jalgadega ning oli narrimoodi laisasse kiindunud. Laisk aga oli peenike ja pikakoivaline ning laskis töökal kogu aeg oma soove täita.
Kord peesitas Pikakoivaline jälle aknalaual, kui Paksuke ta juurde tuli.
„See aknalaud on nii kõva,” kaebas Pikakoivaline ja vaatas oma uduhallide silmadega Paksukesele sügavalt otse südamesse. „Koo mulle siia pehme võrkkiik.”
Paksukesele tundus see soov pisut pentsik, aga sellegipoolest ütles ta:
„Ma hakkan kohe kuduma.”
„Aga ma ei taha halli. Hall värv on mind hirmsasti ära tüüdanud. Koo mulle taevasinine võrkkiik.”
„Jah,”, ütles Paksuke, aga see „jah” ei tulnud enam nii rõõmsalt kui enne, sest tal ei olnud sinist niiti.
„Mõtleks, või sa ei oska taevasse minna! Milleks sul niidikera on? Roni niiti mööda üles!”
„Jah,” ütles Paksuke ja muutus väga kurvaks, sest polnud kedagi, kes viiks tal teise niidiotsa taevasse.
„Mõtleks, või temal pole kedagi! Palu Keeristuult!” õpetas Pikakoivaline. Pani oma uduhallid silmad kinni ega teinud enam Paksukesest väljagi.
Paksuke läks Keeristuult otsima. Ta sibas oma kõveratel koibadel terve pööningi läbi, kuid Keeristuult sealt ei olnud. Siis ronis Paksuke suurivaevu katusele, sealt korstna otsa ja ennäe- Keeristuul magaski korstnaaugus! Ta oli seal põõnanud järjepanu seitse nädalat ja oli nüüd heameelega valmis Paksukese soovi täitma. Kahmas niidiotsa pihku ja tuhistas sellega üles.
„Ettevaatlikumalt! Niit võib katki minna,” hädaldas Paksuke niiti lahti kerides. Kui kera oli lõpukorral, hüüdis Keeristuul:
„Hakka nüüd tulema!”
Paksuke vudis mööda niiti ruttu üles, aga kui ta taevasse jõudis, ei näinud ta sinist värvi kusagil. Ümberringi oli hall, sest koos Keeristuulega olid jooksnud sinna kõik suured ja väikesed hallid pilved kokku.
Paksuke laskus nukralt alla tagasi. Kui ta jälle oma vanal armsal pööningul oli, nägi ta, et Pikakoivaline oli tema püünisvõrgu unkaaugust ära kiskunud, sellest endale võrkkiige teinud ja tukkus nüüd seal, pikad koivad üle võrkkiige ääre kõlkumas.
Paksuke läks pööningu teise otsa, hakkas seal uut võrku kuduma ja mõtles endamisi:
„Aitab mulle neist pikakoivalistest! Üks paksuke peab ainult teisele paksukesele mõtlema.”

 

Draamatöö läbiviimise kavand
H. Männi jutustuse Paksuke ja Pikakoivaline ainetel.

Eesmärk:
ühise draamatöö kogemus ja selles oma rolli täitmine
töökuse ja laiskuse mõisted
peenmotoorika arendamine
erinevate emotsioonide väljendamine miimika abil
Teemad, mis haakuvad Paksukese ja Pikakoivalise põhjal tehtava draamatööga:
ämbikute eluviis
ämbikute erinevad liigid
vastandsõnad: all- üleval; paks- peenike; lühike- pikk
suhted: kiindumus, teise ärakasutamine
Tööprotsessi sobivad mängud:
Mäng lõngakeraga. 1.Võrgu kudumine ümber sõrmede. 2.Lõnga lahti kerimine. 3. Liikumine matkides keeristuult. 4. Lõnga kokku kerimine.
Igal lapsel on oma lõngakera, õpetaja näitab kõiki liigutusi ette.

Inga Tohver,Tallinna Lasteaed Laagna Rukkilill õpetaja

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

8 + 15 =
Please leave these two fields as-is: