Muinasjutt metsataimede sõprusest

Sügise sünnipäevaks

Elas kord männikäbi. Õõtsus männi otsas ja tal hakkas igav. Otsustas minna rändama. Hüppas oksalt alla ja sammus edasi. Järsku jäi ta seisma puu all, mille küljes rippusid kollased ja punased pallid.
Üks kollane pallike hüppas alla männikäbi kõrvale ja ütles: “”Tere. Mina olen õunake. Elasin õunapuu otsas. Kes oled sina?“
„Mina olen männikäbi ja ma elasin männipuul. Ma otsin endale sõpra. Kas sina tahad minu sõbraks hakata?“
„Tahan küll. Koos on parem rännata.“
Rändasid siis sõbrad edasi ja jõudsid pihlaka juurde. Äkki kukkus üks pihlaka kobar alla.
Männikäbi küsis: „Kes sina oled?“
Pihlaka kobar vastas: „Ma olen pihlaka kobar. Ma elasin pihlaka puul. Kes teie olete?“
„Mina olen Männikäbi ja ma otsin sõpru, kes minuga rändama tahaksid tulla.“
„Aga mina olen õunake nagu väike pallike“ ütles õun.
Pihlaka kobar küsis „Kas mina tohiksin ka teie sõbraks hakata ja teiega rändama tulla?“
Männikäbi ja õunake rõõmustasid: „Muidugi tohid. Tule meiega kaasa.“ Rändasid kolmekesi edasi.
Järsku veeres neile vastu okkaline pallike. Rändurid ehmusid pisut.
Männikäbi küsis: „Kes sina selline oled?“
“Olen kastanimuna ja elasin kastani puu otsas. Kes teie olete?“ küsis kastanimuna.
„Mina olen männikäbi ja elasin männi puu otsas.“
„Mina olen õun ja elasin õunapuul.“
„Aga mina olen pihlaka kobar ja ma elasin pihlaka puul.“
Kastanimuna küsis:“ Kas ma tohin teie sõbraks hakata?“
Õun ehmus:“ Sa oled nii okkaline ja ma kardan, et torgid meid.“
„Ma võtan oma okkalise kasuka seljast ja vaadake nüüd mind. Olen sile ja pruun ning läikiv.
Enam ei torgi.“
„Sel juhul võid sa küll meie sõbraks hakata,“ ütles pihlaka kobar kastanimunale.
Ja nad rändasid neljakesi koos edasi. Veidi aja pärast ukerdas neile vastu veel üks käbike.
„Oi, kes sina oled?“ küsis männikäbi. „Sa meenutad mind aga oled pikem ja kõhnem.“
„Tere, tere. Mina olen kuusekäbi ja kasvasin kuusepuul. Kes teie olete?“ küsis kuusekäbi.
„Mina olen männikäbi.“
„Mina olen õun.“
„Mina olen pihlaka kobar.“
„Mina olen kastanimuna.“
„Kas ma võiksin teie sõbraks hakata?“ küsis kuuse käbi.
„Muidugi võid. Koos meil ongi lõbusam“ vastasid kõik koos. Nüüd oli sõpru juba viis.
Ja läksidki kõik viis sõpra koos mööda metsa rändama ja neil oli väga lõbus.
Mida sõbrad rännuteel nägid ja kuulsid ja miks neil lõbus oli, sellest jutustavad järgmine kord lapsed.

Pärnu Männipargi lasteaia õpetajate jutu kirjutas üles
õpetaja Ulvi Kaelep

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Õppevara. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

14 + 10 =
Please leave these two fields as-is: