Eestis lähtutakse alushariduse korraldamisel lapsest ning lastega tehtava töö kvaliteedist, mille määratlemisel arvestatakse lapse heaolu ja tema arenguvajadustega, aga ka teda ümbritsevate täiskavanutega ning keskkonna mõjutustega, mis tagaks alushariduse arengu säilimise. Lasteasutuses kui õppivas organisatsioonis arvestatakse seal tehtava töö kvaliteedi seost õpetajate haridustasemega ning püütakse leida piiratud eelarve tingimustes paindlikke lasteaiarühma töö korraldamise võimalusi.
Üha rohkem lapsi käib Eestis koolieelses lasteasutuses ning piirkonniti on lasteaiakohtade vajadus väga suur, sellepärast on hakatud lasteaiarühmades laste arvu suurendama hoolekogu nõusolekul keskmiselt nelja lapse võrra, see on kuni 24 lapseni rühmas. See aga ei taga seda, et aktiivse õppetegevuse ajal oleks lastega piisavalt pedagoogilist personali.
Paljudes Euroopa Liidu maades peetakse aina olulisemaks näitajaks lasteasutuse õppe- ja kasvatustöö läbiviimisel täiskasvanute ja laste suhtarvu rühmades, sest õpetaja ja õpetaja abi individuaalne toetus on koolieelses eas lastele väga oluline. Eesti koolieelse lasteasutuse seaduse alusel kuulub rühma personali kolm täiskasvanut ja kakskümmend neli last, see teeb suhtarvuks kaheksa last täiskavanu kohta. Eesti on OESCD uuringute alusel Soome järel kõrgel kohal laste ja täiskasvanu suhtarvu kohta rühmas. Tegelikkuses on Eesti koolieelse lasteasutuse rühmas korraga tööl kaks täiskavanut, nendest üks õpetaja ja teine õpetaja abi, mis teeb kaksteist last täiskasvanu kohta. Eestis muudab laste suhtarvu täiskasvanu kohta suureks koolieelse lasteasutuse pikk lahtioleku aeg.
Eesti alushariduses kasutuses olev töökorralduse vorm, kus igapäevaselt on vahetustega tööl kaks õpetajat ja üks õpetaja abi ning arvestades laste ja täiskavanute suhtarvu rühmas ei taga see seda, et laste aktiivse õppetegevuse ajal oleks nendega koos piisavalt pedagoogilist personali. Seega on hakatud otsima erinevate Euroopa Liidu riikide töökorralduse kogemustest lähtuvalt optimaalset töökorralduse mudelit, mis tagaks Eesti alushariduses kvaliteetse õppe piiratud eelarve tingimustes.
Kaitsesin Tallinna Ülikoolis 2014. aasta kevadel bakalaureusetööd, mille eesmärk oli selgitada, milliseid töökorralduse vorme on õpetajad kogenud, mis on nende töökorralduste nõrkused ja tugevused ning kuidas on tööülesanded ja vastutus jagatud erinevates töökorraldusvormides ja missugune on õpetajate arvamusel optimaalseim töökorralduse viis, arvestades laste ja täiskasvanute suhtarvu rühmas. Uuringus osales kaks valimi gruppi. Üheks valimi grupiks olid kaksteist munitsipaallasteaias kahe õpetaja mudelis töötavat õpetajat, koormusega 1,0 ja teiseks valimi grupiks oli ühe õpetaja mudelis töötava kahe rühma personal (kaks õpetajat ja neli assistenti).
Uuringu tulemusest selgus, et õpetajad on kogenud erinevaid võimalusi personalitöö korraldamisel rühmas. Õpetajate arvamuse kohaselt oli väga hea töökorraldus, mida oli kogetud ja millest oldi kuuldud selline, kus kattuva tööajaga töötas rühmas kolm pedagoogilise haridusega õpetajat. Mitmetest OECD (2006, 2012) uuringutest selgub samuti, et erinevates Euroopa riikides tagatakse koolieelsetes lasteasutustes kõige parem tulemus õppe-ja kasvatustegevuse läbiviimisel, kui rühmas on korraga tööl kolm erialase haridusega töötajat või koolitusi läbinud personal, kes töötavad kattuva tööajaga. Sellise töökorralduse mudeli tugevuseks peeti vastutuse ja tööülesannete võrdset jaotumist rühma personali vahel. Kahe õpetaja mudeli tugevuseks peeti kahte pedagoogiliselt koolitatud õpetajat rühmas. Vähem oldi rahul laste ja täiskasvanute suhtarvuga rühmas ja õpetajate kattuva tööaja puudumisega aktiivse õppe- ja kasvatustegevuse ajal. Ühe õpetaja mudelis töötavad õpetajad olid üldjuhul rahul sellise töökorraldusega, sest laste aktiivse õppe- ja kasvatustegevuste ajal on korraga koos rühmas tööl kolm täiskavanut. Töökorralduse nõrkuseks peeti seda, et assistendid on pedagoogiliselt koolitamata ja ühe õpetaja vastutus on liiga suur rühma õppetegevuse läbiviimisel.
Samuti on teistest Euroopa maade uuringutest selgunud, et kui enamikul lasteasutuse rühma personalist puudub vastav haridus ning vastutus lasub ühel kvalifitseeritud töötajal, siis tunnevad personali liikmed rahulolematust, survet ja pinget enda tööd tehes. Töötajad, kellel puudub kvalifikatsioon ja kompetetntsus, vajavad enamajaolt juhendaja tuge, mille tulemusena võib langeda huvi ja motivatsioon tehtava töö vastu ning kannatavad suhted kaastöötajatega. Kõikide uurimuses osalenud õpetajate arvamuse kohaselt tuleks õpetaja abidele või assistentidele võimaldada pedagoogilist koolitust, et nad oleksid valmis osalema õppe– ja kasvatustegevuste planeerimisel ja läbiviimisel.
Kokkuvõtteks võib nimetada, et kõigi uuringus osalenute arvates on nii praegu toimivate töökorraldusmudelite, kui ka uute töökorralduste loomisel oluline, et rühmas töötaks kattuva tööajaga kolm pedagoogilise haridusega täiskasvanut, et tagada laste aktiivse õppetegevuse ajaks piisavalt pedagoogilist personali.
Anne-Ly Rumma, vanempedagoog
MLA Viimsi Lasteaiad Laanelinnu maja
Tsiteerin: “… Eesti koolieelse lasteasutuse seaduse alusel kuulub rühma personali kolm täiskasvanut ja kakskümmend neli last, see teeb suhtarvuks kaheksa last täiskavanu kohta. Tegelikkuses on Eesti koolieelse lasteasutuse rühmas korraga tööl kaks täiskavanut, nendest üks õpetaja ja teine õpetaja abi, mis teeb kaksteist last täiskasvanu kohta. Eestis muudab laste suhtarvu täiskasvanu kohta suureks koolieelse lasteasutuse pikk lahtioleku aeg…”
Suhtarv ongi suhteline näitaja. Oluline ei ole arvutada suhtarvu vaid vaadata tegelikust. Tegelikkuses ei ole meil Eestis kunagi ühe täiskasvanu kohta ei kaheksat ega kahtteistkümment last, kui ei ole just mingi epideemia valla pääsenud. Tegelikult me teame ju kõik, et tegelikkuses on ühel inimesel just nii palju lapsi, kui sel päeval kohale tuleb (meie rühmas tavalisel päeval 18 – 23 last õpetaja kohta). Õpetaja abiga ei ole mõtet arvestada, sest temal on palju kohustusi ja lastega saab tegeleda alles siis, kui laud kaetud, toit jagatud, laud koristatud, nõud ja põrandad pestud, vaibad klopitud, tualetid puhtaks nühitud, kraanikausid särama löödud jms heakorratööd toimetatud. Õpetaja abi aitab küll jõudumööda õppetegevuste ajal ja õueminekul riietamise ajal, osaleb õppekäikudel, aga pidevat tööd lastega ta ei saa teha. Enamuse tööpäevast askeldab ta koristustöödega.
“Õpetajate arvamuse kohaselt oli väga hea töökorraldus, mida oli kogetud ja millest oldi kuuldud selline, kus kattuva tööajaga töötas rühmas kolm pedagoogilise haridusega õpetajat…”
Selline lahendus toimib ehk seal, kus on piisavalt ruumi, et lastele lisaks veel ka kolm kõrgharidusega õpetajat rühmatuppa annab pressida. Meie lasteaias on enamus rühmadest ühetoalises rühmaruumis. Mõne rühmaruumi esik on 24 kapi tõttu nii pisike, et mitte hiirepoegki enam juurde ei mahu.
Minu arvates ei ole otstarbekas pressida veel rohkem inimesi rühma, pigem vähendada laste arvu rühmas, et hingamisruumi ka jääks kohalolijatele.
Mitme õpetaja kattuv tööaeg õigustab ehk avarate ruumidega uutes lasteaedades, kus on ruumi eralduda ja gruppidena tegutseda ja ka õuesõppe rakendamisel, kui rühma lapsed on jagatud kolme õpetaja vahel gruppidesse ja need grupid siis riietuvad, pesevad ja pissivad eri aegadel.
“Kokkuvõtteks võib nimetada, et kõigi uuringus osalenute arvates on nii praegu toimivate töökorraldusmudelite, kui ka uute töökorralduste loomisel oluline, et rühmas töötaks kattuva tööajaga kolm pedagoogilise haridusega täiskasvanut, et tagada laste aktiivse õppetegevuse ajaks piisavalt pedagoogilist personali.”
Kõnealuses uuringus osales (nagu loetust aru sain) vaid 14 õpetajat – see on ilmselgelt vähe, et teha üldistust, milline töökorraldus oleks Eesti kitsastes oludes parim.
Parim oleks, kui meie riik hakkaks panustama lastesse, et lõppeksid need piiratud eelarved ning pidev kokkuhoiud laste ja õpetajate arvelt. Mingi töökorralduse muutmisega ei muutu kitsastes oludes midagi paremaks. Kui tekk on ikka liiga väike, siis ei anna sellega katta kõiki: tiri siia või sinnapoole, pööra üht või teist pidi, ikka kellelgi varbad väljas või selg paljas.
Kahe assistendi ja ühe õpetaja mudel toimib hästi vaid sellistes lasteaedades kus on lasteaial oma söögisaal ja üldruumide koristaja.Siis on õpetajal võimalik kasutada maksimaalselt assistentide abi.Teisiti on see vaid üks suur närvipinge ja konflikti allikas.Pealegi maal , väikestes lasteaedades kus magatakse ja mängitakse tihti ühes ruumis ja lapsi pole rühmas rohkem kui 16-18 (kohalolek pole ju kunagi 100%) ei näe mina mingit vajadust sellisteks kulutusteks.Lapsest lähtuvalt võiks lähtuda ka lasteaia võimalustest(ma ei näe maale tulevaid pedagoogide horde ,selle väikse palga eest) ja lasteaia pedagoogist.Sellised korraldused ja muutused peaks ikka olema valikulised.Miks me kogu aeg lõhume hästi toimivat vana ,asendame selle kusagil välismaal käigus oleva uuega ja hiljem hädaldame…UPS.. Ministri töö pole ju kerge aga ega iga minister pea ennast jama maha jätma.