Montessori pedagoogika

Saadan lugejatele tutvumiseks Maria Montessori meetodi teoreetilised lähtekohad. Meetodi praktiliste harjutuste poole pealt leiab netist tänuväärseid materjale, n. Mutukamoos´i kodulehel. Kahjuks puuduvad kaasaegsed eestikeelsed tõlketeosed M. pedagoogika teoreetilistest lähtekohtadest, mis on ju kogu meetodi aluspõhi. Kuna ise olen kirjutanud BA-töö Maria Montessori pedagoogika ja tema meetodi rakendamisega seonduvatest aspektidest Eesti ja Itaalia koolieelsetes lasteasutustes, tõlkisin ja töötasin läbi palju itaalia ja ingliskeelset materjali. Arvan, et lasteaia pedagoogidele, ka lihtsalt emmedele, kes on huvitatud Montessori pedagoogikast, on järgnevast lugemisest kasu.

Monika Allert

Montessori meetodi teoreetilised lähtekohad

Montessori järgi on teadusliku pedagoogika meetodiks vaatlus ja oskus eelarvamusteta lapse arengut tähele panna, mille juures on kõige olulisem objektiivne ja täpne andmete kogumine. Korrektse vaatluse jaoks on vaja lastele luua loomulik keskkond, kus nad saavad väljendada enda huvisid ja oskusi spontaanselt ja individuaalselt.

Kontsentratsioonivõime ja tegevuse kordamine – oma vaatlustes erinevates Laste majades avastas ta lastes erakordse kontsentratsioonivõime, mis on seotud lapse spontaanse huviga tegevuse vastu. Tegevusse süvenenud laps on endaga väga rahul; ta töötab täielikus eraldatuses ja ei lase ennast millestki häirida. Kontsentreerunud laps jõuab uuele tasandile, sünnib tema individuaalsus. Ta hakkab teadvustama ka enda ümbrust; märkab oma kaaslasi, temas tärkab armastus asjade ja inimeste vastu. Laps ärkab sotsiaalses mõttes, temast saab sõnakuulelik, tööd armastav, elurõõmus indiviid.

Kontsentratsioonivõime tõi omakorda esile teise huvitava avastuse; lõputu tegevuse kordamise. Lapsele on uue asja selgeks õppimine alles alguspunkt; kui ta on aru saanud ülesande sisust, hakkab ta nautima selle kordamist ja võib teha seda lõputuid kordi. Läbi kordamise arendab ta enda psüühilist aktiivsust. Montessori pedagoogikas sai oluliseks anda lapsele vabadus oma tegevust korrata nii palju kui ta soovib, sest see on kooskõlas psühholoogiliste vajadustega. On oluline teha neid harjutusi, mis vastavad lapse ealisele arengule.

Valikuvabadus ja tööarmastus – läbi juhuse märkas ta, et lapsed soovivad valikuvabadust. Õpetaja, kes oli hiljaks jäänud, leidis eest lapsed, kes olid ise kappidest meelepärased õppematerjalid võtnud ning tegutsesid rahulikult omaette. Vastupidiselt õpetajale, kelle meelest oli tegu näppamisega, nägi Montessori laste käitumises sügavamaid põhjuseid. Kuna lapsed teadsid täpselt, kus asuvad õppevahendid, viisid need oma tegevuse lõpetades ise tagasi. See intsident pani aluse vabadusele valida tegevus, mis sai väga tähtsaks Montessori pedagoogikas; vabadus võtta ise töövahendid ja panna tagasi ilma täiskasvanu abita, muutis lapsed iseseisvamaks.

Vaba saab olla vaid siis, kui on saavutud iseseisvus. Montessori on öelnud, et vaba valik on kõrgeim vaimsetest protsessidest; kui laps on teadlik oma vajadusest areneda vaimselt, vaid siis võib rääkida vabast valikust. Kui last meelitavad rohkem välised stiimulid ja tal ei ole tahtejõudu neile mitte reageerida ning ta ta liigub rahutult ühe tegevuse juurest teise juurde, siis pole tegemist vaba valikuga.

Üllatav oli järgmine avastus, et lapsed eelistasid tööd mängule. Laste majale annetati palju uusi ja hinnalisi mänguasju. Montessori asetas need laste lähedusse, kus nad olid samamoodi kättesaadavad kui õppevahendid. Ta isegi juhtis laste tähelepanu nendele, aga laste huvi oli vaid ajutine, nad ei valinud spontaanselt mänguasju vaid eelistasid õppevahendeid. Montessori oli veendunud, et lapsed peavad õppima tähendusrikaste ülesannete kaudu, sest vaba fantaasiamäng viib lapsed eemale meid ümbritsevast reaalsest elust. Isaacs kirjutab, et lapse töö on väga erinev täiskavanu omast; kui täiskasvanut huvitab eelkõige töö lõpptulemus, siis laps naudib tegevuse protsessi ning selle kordamist.

Tasud ja karistused – lapsed ei vaja tasusid ja karistusi. Montessori järgi on karistus kohtupidamine hinge üle; tasud ja karistused on ebaloomulikud, mis takistavad lapse normaalset arengut, tuues endaga kaasa käitumishäireid. Kui laps saab teha seda, mis teda inspireerib, on ta töösse süvenenud ja rahulik ning ei vaja karistusi ega tasusid. Lapsele on oluline ettevõtmise õnnestumine. Tõsiselt pühendunud inimesed, kes töötavad armastatud tegevusega, ei soovi oma töö eest tasu. Kogu inimkonna progress liigub sisemisel jõul, tõeline karistus inimese jaoks on selle jõu kaotamine. Kui me harjutame lapsi töötama valedel eesmärkidel, tasude ja karistustega, siis ei suuda nad elus teha kunagi õigeid valikuid ning satuvad valele teele.

Distsipliin ning nägemus Montessori õpetajast – lapsed olid saavutanud distsipliini ilma karistuste ja tasudeta. Neist olid saanud iseseisvad indiviidid, kes olid suutelised ise tegevuse valida ja selle lõpuni viima. Nad ei kasutanud pahatahtlikult ära neile usaldatud vabadust. Saavutatud vabadus ei muutnud laste suhtumist õpetajasse; vastupidi, nad olid väga sõnakuulelikud.

Maria Montessori rõhutab, et sisemine distsipliin ei ole kohe lapses olemas. Distsipliin tekib, kui laps suudab oma tähelepanu suunata huvipakkuvale objektile; sellest hetkest saab laps ise endaga hakkama, peab vaid jälgima, et keskkond oleks turvaline. Distsipliin peab tekkima läbi vabaduse; kui see on tekkinud, peab see olema aktiivne, mis saab toimida ainult kasvatuslikel põhimõtetel. Aktiivse distsipliini abil, mis tekib läbi spontaanse töö, valmistab laps end ette eluks; tehes lihtsaid tegevusi läbi harjumuste ja praktiseerimise, saab laps sotsiaalse ja ühiskondliku elu kogemuse. Siin on väga tähtis osa õpetajal, kes peab seda loomulikku nähtust olema suuteline passiivselt jälgima ja seda täielikult respekteerima. Montessori õpetaja on vaatleja ja ei tohi mingil moel vahele sekkuda, mis on reaalses elus väga raske ellu viia. Montessori meelest on väga oluline mitte peatada lapse äsjatekkinud spontaanset tegevust, sest see on kui elu lämmatamine, millel võivad hilisemas elus olla ettenägematud tagajärjed.

Montessori pedagoogika on lapsekeskne ja õpetaja ülesanne on tagada lapse tegevuse jaoks turvaline keskkond. Õpetaja ja kooli ülesanne on anda arenguruumi lapse vaimsuse arengule; see on hariduse alguspunkt. Õpetaja suudab olla juhendaja vaid siis, kui ta on õppinud vahet tegema lapse tegevuse lihtsa impulsi ja spontaanse energia vahel. Ta loob võimalused mitmekülgseks tegevuseks rühmas; kuna Montessori pedagoogika on orienteeritud liitrühmadele, kus koos on erinevas vanuses lapsed, tuleb arvesse võtta kõikide laste vajadused. Montessori jaoks seisneb liitrühma eelis selles, et erivanuses lapsed moodustavad loomuliku sotsiaalse keskkonna kus suuremad on eeskujuks väiksematele ning väiksemad omakorda imetlevad suuremaid ja püüavad neilt õppida. Kui tavakoolis üheealiste laste puhul võib targem laps tekitada teistes kadedust ja alaväärsust, siis segarühmas seda ei teki.

Kasutatud kirjandus:

Isaacs, B. (2007). Bringing the Montessori approach to your early years practice. London; New York: Routledge.
Madise, I. (1990). Montessori pedagoogika.- Haridus 7.
Meister, I. (1994). Avastagem laps. Montessori pedagoogika. Tallinn: Valgus.
Montessori, M. (1967). The absorbent mind. Claude A. Claremont. New York: Dell Publishing.
Scocchera, A. (2005). Una storia per il nostro tempo. 2. edizione. Roma: Edizioni Opera Nazionale Montessori
Standing, E.M. (1984). Her life and work: Maria Montessori. New York: New American
Library.
Tornar, C. (2007). La pedagogia di Maria Montessori tra teoria e azione. Milano: Franco Angeli.

 

Rubriigid: Õppevara. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

9 + 4 =
Please leave these two fields as-is: