Montessori õpetus universumist

Montessori oli hämmeldunud laste enesedistsipliinist ning ta jõudis tõdemuseni, et see on osa universaalsest distsipliinist. Laps on inimolend ja nagu iga teine elusolend on tal universumiga harmooniline ja sügav kooskõla. Kõik arenevad nähtused: kultuur, kosmos ja bioloogia on osa samast loovast protsessist. Montessori rääkis aja ja ruumi kooskõlast, mis ühendab inimesi. Tema sõnum on veel tänapäeval väga aktuaalne.

Kui lapsele tutvustada inimese osa maailma loomises, saab laps õpetaja suunamisel läbi usu ja filosoofia vastused oma küsimustele. Sealjuures peab lapsele selgitama maailma sünnilugu ja neid jõude, mis seda mõjutasid. Ajapikku saavad lapsed aru, et kõigil meil on täita oma roll tervikus. Isaacs kirjutab, et Montessori läbi oma nägemuse „haridus rahu jaoks“, mis on õpetus universumist üks osa, hindas väga kõrgelt laste osa meie tulevikuühiskonna muutustes.

 

Montessori avastused kirjutamis– ja lugemisoskuse omandamisel

 Montessori avastas laste varajase huvi kirjutamise ja lugemise vastu ning et lugemisoskus tuleb hiljem; need oskused ilmnevad äkitselt, igapäevakeele kasutamise tagajärjel. See ei ole järk-järguline protsess; laste jaoks on väga loomulik, et nad oskavad ühel päeval lugeda ja kirjutada. Montessori väitis, et areng on hüppeline, mitte pidev.

Montessori ajal oli levinud seisukoht, et lapsed peavad õppima kirjutama nii hilja kui võimalik ja mitte enne kuuendat eluaastat. Kuna lapsed ise ja vanemad palusid Montessoril kirjutamist ja lugemist õpetada, otsustas ta proovida sama meetodit, mida ta oli kasutanud vaimsete puuetega lastega. Tema idee oli, et lapsed peavad saama tähti katsuda kätega. Ta lasi teha liivapaberist tähtedekomplekti, mille iga täht on kleebitud paksule papitükile. Lastele tutvustati ainult häälikuid, mitte tähtede nimetusi. Lapsi suunati tähtede kompimisele parema käe nimetissõrme ja pöidlaga ning see oli kõik; nii avastasid lapsed, et sõna saab hääldada häälikute kaupa ning neid häälikuid olid nad juba tundma õppinud  sümbolite abil. Seejärel hakkasid nad kokku panema lihtsamaid sõnu papist väljalõigatud tähekaartidega: täishäälikud olid punased, kaashäälikud sinised. Kirjutamisoskuse saavutamine oli aja küsimus; mõnel lapsel läks aega paar päeva, teisel mitu kuud, see olenes lapse arengutempost ja sisemisest valmidusastmest.

Häälikute õpetamisega samaaegselt õpetatakse, kuidas tähte sõrmega jäljendada; see tegevus käib vasakult paremale, samas suunas, nagu kirjutamisel. Kõik Montessori tegevused viiakse läbi liikumisega vasakult paremale, et hiljem oleks lapsel kergem kirjutamist õppida.

Laps katsub alguses liivapaberist tähti ja samal ajal vaatab neid, sest kujund kinnistub kiiremini koostöös meeltega. Hiljem need kaks asja eralduvad: vaatamisest saab lugemine ja kompimisest kirjutamine. Väikestel lastel on lihastunnetus väga hästi  arenenud ja see teeb kirjutamise lihtsaks. Lugemisega, mis on mõtteline tegevus, on teine lugu; siin on vaja teha palju eeltööd, mis eeldab kõrgemat vaimset arengut, kus on vaja tõlgendada sümboleid, harjutada rõhuasetust sõnas, et suuta koostada arusaadavaid sõnu.

 

Ettevalmistatud keskkond ja Montessori õppevahendid

 

Ettevalmistatud õppekeskkond on võrdväärne õppimisega. Montessori jaoks saab ainult korrastatud ümbruses toimuda korrastatud mõtteline tegevus. Õppekeskkond peab olema sisustatud lapse aktiivsust arendavaks, et ta saaks teha loovaid valikuid. Spetsiaalsed õppevahendid aitavad lapsel arendada kontsentratsioonivõimet ja luua klassis organiseeritud tegevust. Montessori klass on jagatud keskusteks, kus tegeletakse kunsti, muusika, teaduse, matemaatikaga jm. Iga tegevuse jaoks on välja töötatud spetsiaalsed õppevahendid, millest enamus on tehtud puust ja värvitud eredate värvidega, et köita lapse tähelepanu.

Montessori õppevahendid on jaotatud kolme suurde gruppi: igapäevaseks eluks ettevalmistavad,  kultuurikeskkonda tutvustavad ja aistingute arendamiseks. Igapäevaseks eluks ettevalmistavad harjutused tulenevad elust enesest: arendavad iseseisvust, enesekindlust, vastutustunnet, korraarmastust ja ümbritseva mõistmist. Kultuurikeskkonda tutvustatakse läbi ajaloo, geograafia, zooloogia, botaanika. Enamus tundidest toimub vabas õhus; laps õpib tähele panema meid ümbritsevat ja hoolivat suhtumist elavasse loodusesse.

Aistingute arendamiseks väljatöötatud materjalid on mõeldud meid ümbritseva paremaks mõistmiseks. Montessori õppevahendite eesmärk on tekitada huvi ümbritseva maailma vastu. Montessori töötas viiskümmend aastat koolides üle maailma, et välja töötada spetsiaalsed õppevahendeid; ta soovitas algklassid varustada kaasaegse tehnikaga, et lapsed saaksid õppida seda kasutama; tõenäoliselt tänapäeval pooldaks Montessori arvutite kasutamist klassiruumis, et lihtsustada laste sotsialiseerumisprotsessi. Montessori jaoks algab väikese inimese süvenenud tegevus käelisest tegevusest; just käelise tegevuse kaudu saab laps teadmised asjade kuju, värvi, lõhna, kaalu kohta; käeline tegevus on vaimse arengu aluseks. Läbi aistingute arendamisülesannetetunnetab laps erinevate meeleelundite tegevust, teadvustab kogemuse kaudu toimuvat. Montessori jaoks oli oluline, et laps sooritaks korrektselt ülesande, seetõttu on õppematerjalidel kontrollelemendid.

Õppevahendid on lapsele kättesaadavad, need on asetatud raskusastmete järgi; laps valib ise raskema, kui ta on selleks valmis. Siin tuleb arvesse võtta lapse arengu tundlikkusperioode, millal laps tunneb huvi teatud kindla tegevuse vastu; nii ei saa vanusega määratleda aega, millal õpetada lapsele arvutamist või lugemist.  Väga tähtis on õppematerjali õigeaegne valik, sest liiga vara ei pruugi laps ülesandega hakkama saada, liiga hilja on loomulik huvi kadunud. Lapsed võivad  vajadusel tundide ajal klassis ringi liikuda, rääkida, jälgida teiste laste tööd; nad võivad teha kõike, mis ei kahjusta teisi ja ümbritsevat.

Liikumise võimalus klassiruumis on kõige olulisem erinevus Montessori meetodi ja  traditsioonilise kooli vahel, kus lapsed istuvad klassis ja täidavad töövihikuid. Laps on vaba endale valima tegevuse, aga selle alati lõpuni viima. Töö- ja mänguvahendid peab panema  tagasi oma kohale austusest lapse vastu kes valib need hiljem. Kui laps saab oma ülesannetega hakkama, valdab teda rahulolu, mille tulemusena tekib tasakaalukus. Montessori nimetab seda protsessi tehnilise terminiga „normaliseerumine“. Tegevuse vaba valiku põhjal ja omas rütmis arenev laps on tasakaalukas, rahulik, teotahteline inimene. Normaliseerumine aitab lapsel kontsentreeruda, leida sisemine rahu ning see ongi suurim saavutus.

 

Normaliseerumine läbi käitumishäirete kõrvaldamise

 

Montessori pedagoogika üks tähtsamaid aspekte on käitmishäirete kõrvaldamine ehk lapse normaliseerumine. Normaliseerumine ehk vaimne taastumine on esimene samm Montessori õpetamissüsteemis ning selle saab saavutada vaid läbi tegutsemisvabaduse. See ei tähenda, et laps võib teha mida tahab; kui laps ei oma veel kontrolli oma tegevuse üle, ei saa talle anda vabadust valida. Tõeline vabadus tuleb läbi lapse isiksuse arengu, mille ta peab saavutama läbi enda kogemuste. Kui jätta laps enne normaliseerumist enda tahte järgi tegutsema, võivad kõrvalekalded vaid süveneda.

Montessori jagab lapsed kahte gruppi: tugeva karakteriga lapsed, kes ei anna järele täiskasvanu nõudmistele ja võitlevad oma tahtmise eest ning nõrga karakteriga lapsed, kes on kergesti mõjutatavad ja allaandjad. Esimesele tüübile on omased kapriissus, vägivaldsus, äkkviha, isekus, kadedus, omandamishimu. Need lapsed ei suuda oma tähelepanu koondada ega süvenenult tegutseda. Neil on liialdatud fantaasia ja nad on tihti hingelises segaduses. Nõrga karakteriga lapsed on loomult passiivsed, loiud ja tegevusetud; neid valdavad erinevad hirmud ja nad hoiavad paaniliselt kinni täiskasvanust. Nad võivad psühholoogilise kompensatsioonina valetada ja hiljem varastada, võivad keelduda söögist, magada halvasti, millega tavaliselt kaasnevad tervisehäired.

Sellele kõigele leidis Montessori ühe kindla ravi: normaliseerumine töö kaudu. Leides rakendust läbi huvitava töö saabub rahulolu ning tasakaalukus. Kui laps on leidnud ainuõige tegevuse ning kui ta teeb seda süvenenult ja saab seda korrata nii palju kui tahab, saabub tervenemine ning kõrvalekalle kaob. Laps saab terveks kuna tema meel on normaliseerunud: agressiivne laps rahuneb ning passiivne laps muutub elujõuliseks ja aktiivseks. Ainult sobilikus keskkonnas normaliseerunud laps saavutab korraarmastuse, teotahtelise ning positiivse ellusuhtumise, sõbraliku suhtumise teistesse ja ümbritsevasse.

Tahtejõud ja sõnakuulelikkus – normaliseerunud laps on väga sõnakuulelik. Selleni on ta läbinud pika tee, kuni on saavutanud kontrolli oma tegevuse üle. Laps suudab nüüd olla nii nagu peab, saab aru reeglite vajalikkusest, mis tulenevad elust endast. Lapsele, kellele on antud võimalus ennast väljendada, proovile panna, paneb aluse tahtelise tegevuse arengule, mis on oluliseim isiksuse arengus. Tahtejõud ja sõnakuulelikkus käivad käsikäes: tahtejõud on arengu varasem põhielement ning sõnakuulelikkus lisandub hiljem.  Olla sõnakuulelik tähendab uut õpitud eneseväljenduse võimalust, sest see sisaldab rõõmu rakendada enda tahtejõudu. Rõõm ja harmoonia iseloomustavad normaliseerunud laste tegevust.

 

Monika Allert

 

Kasutatud kirjandus

 

Carnie, F. (2003). Alternative Approaches to Education: a guide for parents and teachers. London, New York: Routledge Falmer.

Isaacs, B. (2007). Bringing the Montessori approach to your early years practice. London; New York: Routledge.

Madise, I. (1992). Montessori pedagoogika, I osa. Harjumaa Hariduse Arenduskeskus.

Meister, I. (1994). Avastagem laps. Montessori pedagoogika. Tallinn: Valgus.

Montessori, M. (1978). The Montessori Method. 2. edition. Anne E. George. New York: Schocken Books.

Montessori, M. (1967). The absorbent mind. Claude A. Claremont. New York: Dell Publishing.

Pitamic, M. (2006). Õpeta mind seda ise tegema. Tallinn: Koolibri.

Scocchera, A. (2005). Una storia per il nostro tempo. 2. edizione. Roma: Edizioni Opera Nazionale Montessori.

Standing, E. M. (1984). Her life and work: Maria Montessori. New York: New American Library.

Stoll Lillard, A. (2005). Montessori. The Science behind the Genius. New York:Oxford University Press.

Tornar, C. (2007). La pedagogia di Maria Montessori tra teoria e azione. Milano: FrancoAngeli.

 

Veebiallikad:

 

Che cos´é il metodo Montessori? Regni, R. (2006/2007) – Il quaderno Montessori, 92 inverno.

http://www.montessorivarese.it/metodo.html(4.03.2010.)

Opera Nazionale  Montessori (Trabalzini, ONM)

http://www.operanazionalemontessori.it (8.03.2010.)

 

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Õppevara. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

15 + 14 =
Please leave these two fields as-is: