Ühe õpetaja tööviisi tutvustamine üle Eesti on täies hoos.
Sellega loodetakse lahendada mitmeid probleeme. Need, kes soovivad raha kokku hoida, leiavad võimaluse mingikski palgatõusuks.
Need, kes soovivad lahendada üha kasvavat õpetajate ja ka õpetaja-abide põuda, loodavad leida mingiks ajaks lahenduse.
Kui selline ühe õpetaja tööviis seadusena või määrusena vormistatakse ja see uus juba sündides saab olema selline, kust igaüks loeb välja selle, mis talle enam sobib või kasulikuks osutub, pole ametnikel ja seaduseandjatel muud teha, kui käsi laiutada – soovisime parimat, aga näe, mis välja tuli.
Pakutav ühe õpetaja tööviisi levik lasteaias annab küllaga põhjust muretsemiseks eesti alushariduse maastikul. Kes võtavad vastutuse toimuva eest?
Ühe õpetaja süsteem kurnab ära pühendunud õpetaja ja ei aita assistente hariduse omandamisel, haridust ei pakutagi. Kus on assistentide koolituse rahad? Kes asendab kurnatud õpetajat, kellel pole enam aega isegi vanematega vestelda? Kui pakutav ühe õpetaja tööviis oleks soovituslik, võiks ju eksperimenteerida siin ja seal lasteaias, et vaatame, kuidas see meile sobib. Kui aga ühe õpetaja süsteem kuulutakse välja seadusena, tõmmatakse eesti alusharidusele vesi peale. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Kelle viga see on, kui inimene pole õppinud korralikult ujuma?
Juttu veeretatakse kenasti kahest inimesest õues, kahest inimesest hommikul kõige pingelisemal ajal.Turvalisus on tagatud, lapsed kenasti vaadatud.
Tegelikult hoitakse kokku õpetajate palgarahasid, mis niigi naeruväärselt väikesed.
Tegelikult hoitakse kokku õpetajate palgarahasid, mis niigi naeruväärselt väikesed. Veel madalamad on õpetaja abide palgad.Vägisi tekib küsimus: kuidas sellise palgaga üldse ära elada saab?
Kuidas aga peaks sujuma uus töökorraldus,mida nii vähe katsetatud on?
Ühe õpetaja süsteemiga on siin-seal juba proovitud ja kõhedust tekitab see, et mõnes lasteaias on kolme aasta jooksul on vahetunud 4-5 assistenti,kes suure pinge- ja vastutuskoorma ning väikese palga tõttu ameti maha panid.
Eestimaal ei ole lasteaiaõpetajatele kehtestatud võrdset alampalka. Erinevates linnades ja maakondades on palgad erinevad, mõnes üsna pisukesed ja pole juttugi sellest,et lasteaiaõpetajad saavad peagi palka riigilt nagu kooliõpetajad. Kõik sõltub omavalitsuse heldusest ja nende võimalustest. Unistuseks paistab jäävat ka kooliõpetajatega võrdne palk.
Kuulukse üksnes seda, et lasteaiaõpetajad hakkavad saama 80% kooliõpetajate palgast, mitte sama palju.
Alushariduse tähtsusest räägivad veel vaid lasteaiaõpetajad, mitte haridusametnikud.
Kes ütles, et koolieelne iga on vundament, kõige tähtsam aeg lapse elus? Ei mäleta.
Lasteaiaõpetajatelt pole küsitud, kas nad soovivad töötada ühe õpetajaga ja kahe assistendiga rühmas. Milleks minna juba äraproovitud ja sobiva töökorralduse lammutamise juurde?
Õpetajaks võetakse inimene, kellel on mingisugune kõrgharidus, sest noored väljaõppinud pedagoogidei lähe tööle lasteaeda madala palga peale. Kõigil on vaja perekond luua, lapsed üles kasvatada. Madal palk ei tekita turvatunnet. Ülikool saab läbi ja siis on vaja otsida paremat palka, et ära elada. Kõrgharidusega inimene leiab ikka kusagil tööd. See ei tarvitse olla lasteaias, võib ka mujale minna, kus on parem töötasu ja tulevikule saab vaadata helgema pilguga.
Vägisi tekib küsimus: miks ei tõsteta lasteaiaõpetaja palka, kui noored enam lasteaeda ei tule? Miks lastakse kivi kivi järel „lasteaia katuselt“ alla kukkuda, kuni kogu ehitus kokku vajub? Kellele see kasulik on?
See on nagu laste peitusemängus: üks loeb kümneni, teised jooksevad peitu. Kuni otsija mõtleb, kus kõik teised on, jookseb üks puu juurde ja hüüab: “Uka-uka,mina prii!“
Nii on ka uute seaduste ja määrustega – kõik on vastutusest vabad.
Ülle Tõnumaa
Palun avaldage see artikkel mõnes päevalehes, muidu see mure jääbki lasteaednike siseringi
Muidugi peaks lasteaedade probleemidest kirjutama ka muudes väljaannetes. Samas pean oluliseks info ja kogemuste vahetust õpetajate endi vahel, julget seisukohtade väljaütlemist. Õpetajate seas üksmeele puudumine on ka üks põhjustest, miks saab ellu viia selliseid muudatusi, mis näiliselt, eriti pealiskaudsel pilguheitmisel, justkui teeks midagi paremaks, sisuliselt halvendades õpetajate töötingimusi -ja hariduse kvaliteeti. Süsteemist eemalseisjaile võibki tunduda, et ühe õpetaja süsteem on väga hea. Meie, kes me iga päev töötame süsteemis, teame kõige paremini selle toimimise / mittetoimimise põhjuseid. Seepärast peaksime eelkõige meie, lasteaedade õpetajad, ühiselt vastu seisma õpetajate koormuse suurendamisele ja praegusele palgapoliitikale, mis püüab meie arvelt kokkuhoida, samuti ka igasugusele liigsele bürokraatiale. Küsigem endilt, et mida konkreetselt oleme ise ära teinud olukorra parandamiseks? On meil piisavalt ühtekuuluvustunnet, julgust avalikult ahistamisele vastu astuda, kodanikujulgust? Või oleme alandlikult leppinud, alistunud, ellujäämise nimel vooluga kaasa läinud? Kas oleme koondunud ametiühingusse? Kas lasteaiaõpetajate hääl on sealgi kuuldav? Kui ei, siis kes on süüdi? Mõelgem sellele ja jätkem sinisilmsed lootused kellegi teise toele. Miks peaks tulevikus mõnes päevalehes ilmuva selleteemalise artikli lugejad meie eest seisma kui me ise seda ei tee. Muidugi tuleb üldsusele selgitada, ent tegutseda tuleb eelkõige ise.
Tsiteerides August Sanga:
“Mis aitab see, et ma ei olnud nõus sellega, mis tema tegi?
Mis olen mina teinud selleks, et tema mängu lüüa segi?
…
Maailmas midagi ei muutu, kui meie midagi ei muuda.
Sa tegema pead kõik, mis suudad, ja isegi kui suurt ei suuda.
… ”
Ükskikuina võimegi saada lüüa, ent kokkuhoidmises on suur jõud.