Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Kuldkala-vene muinasjutu järgi

(riimistatud muinasjutt-omalooming)

Kord elas taat, kel kolm poega-
kõik nad olid oma moega.
Kaks neist tarka, kolmas tobu,
võiks ehk öelda, lausa jobu!
Ei ta tahtnud teha tööd,
vahet polnud päeval-ööl.
Ei ta viitsind miskit teha,
ahjul soojendas vaid keha.

Tihti paluti talt abi.
Ei isegi ta tundnud häbi,
kui vaid jälle ronis voodi.
Kuid ühel päeval kosti toodi:
“Anname sul pisut head,
kui nüüd oma sõna pead!
Jõest sa vett too-ole hea,
siis saad maiust, seda tea!”

Väljas paukus vali tuul,
vennikesel nutuhuul.
Hädavaevu astus tuules,
kuid olema ju pidi kuules.
Suure augu jäässe raius,
mõttes mõlkus saadav maius.

Kätte ämber vett sai peagi,
kuid mis sai nüüd, te seda teagi!?
Ämbris ujus väike kala,
(see õhtuks oleks paras pala!)

Miskit kummalist läks lahti,
kala ämbrist pidas vahti.
Ütles: “Olen kullast kala,
jõkke tagasi mind vala!
Täidan soove kolm, kui vaja,
toon sul vett või ostan maja!”

Esmalt tobukese soov:
“Iga päev sa vett jõest too!
Teiseks, ei tule pähe muud,
kui et tee sa küttepuud!
Kolmas soov,see tuleb kähku-
saaks vaid juba minna põhku!”

Nüüd käis SULPS ja kala läinud,
oma töö ta oli teinud!

“Lollusega tarkust tule,
laiskusega rõõmu pole!!!”

Katerin Rüütli

Leave a Comment

6 + 7 =
Please leave these two fields as-is: