Elas kord poiss, kelle nimi oli Ott. Ott elas koos ema, isa ja vanaisaga suures majas metsa ääres. Ühel päeval kui Ott oma onnile lipuvarrast otsima läks, eksis ta ära.
21. aprillil hommikul läksid Pärnu Mai lasteaia rühmad Otti otsima. Ette võeti tõsine matk. 8.rühma teekond algas hommikul kell 10:00. Kaasa pakiti ka toidumoon, et poolel teel kõht tühjaks ei läheks. Õpetajad võtsid kaasa kaardi, mille järgi orienteeruda ning vältida, et lapsed ise tee peal kaduma ei läheks. Mõeldi ka sellele, kuidas matkarajal lapsi lõbusas meeleolus hoida. Selleks oli rajale märgitud punktid, kus mängiti õpetlike mänge, õpetamaks lapsi toime tulema olukorras kui oled metsas eksinud, nagu sõber Ott.
Esimene mäng oli Telefonimäng “Ohust teatamine-112.” Seda mängu mängiti toas, enne matkale asumist.
Vanemad lapsed jaotati kahte viirgu (nooremad rühmad ühes viirus). Keskele paigutati tool telefoniga. Mängu alustas õpetaja, kes võttis telefoni ja ütles päästeameti telefoni nr. 112, lapsed jätkasid kordamööda. Vanemad lapsed ütlesid telefoni numbri, oma nime, kust helistatakse (Pärnu LA Mai), lasteaia aadress (Mai 49,Pärnu) ja mis juhtus (Ott läks kaduma).
Niisiis kell 10:00 teisipäeva hommikul, võeti paarilisel käest kinni ja asuti teele, et Ott üles otsida. Esimene mees hoidis tõrvikut kindlalt käes, mida hiljem kanti kordamööda. Mindi mere äärset niitu pidi. Päev oli päikseline ja lastel oli rõõmus meel. Õigel teel püsimiseks oli tee märgistatud punase/valge kirjude lintidega. Lapsed teadsid hästi kuhu minna, kas hoida paremale või vasakule.
Jõudes tähistatud punktini, mängiti mängu “Ole nähtav!” SOS, ohumärk.
Rajale tuli teha 3 kordne märk (3 kriipsu/joont risti üle tee, asutades selleks pulki, kive, käbisid või muud, mis tähelepanu äratab). Varem olid juba teised rühmad teinud märgid okstest ja käbidest, siis 8. rühm otsustas teha kividest.
Lapsed hakkasid usinalt otsima valgeid kive, mida on kaugelt hästi märgata ja tegid neist kolm joont. Toodi nii suuri, kui väikesed kive, kuidas keegi jõudis. Kui SOS märk oli piisavalt nähtav, mindi edasi.
Tee kulges otse, mööduti paigast, kuhu toodi linnalehmi suveks sööma ja pilvede taustal lendasid linnud. Kui kõik olid jõudnud infotahvli juurde, mängiti ära järgmine mäng „Ole kuuldav!“
Selleks, et seda mängida, võtsid kõik lapsed suurde ringi. Ringis hakkasid lapsed mängima pilli, mille olid koos rühmaga meisterdanud. Pilliks olid kaks paju oksa, mida pidi kolm korda üksteise vastu toksima ja kolm korda valju häälega lugema. Ringi tegemine võttis natuke aega, sest igal pool oli lehma kaka ja lapsed vältisid kangesti sellele peale astumist, kuigi see oli ära kuivanud. Sellega sai kõvasti nalja ja nii möödus lustakalt ka kolmas mäng.
Lapsed ei saanudki eriti palju edasi minna, kui ees ootas juba eriti põnev mäng ning mis oli just neile sobilik. Mäng number neli oli “Kallista puud.”
Selleks lasid õpetajad lastel vabalt ringi joosta. Kui õpetaja vilistas ühe lühikese vile, pidid kõik seisma jääma ja ühte puud kallistama. Ühte puud võis kallistada ka mitu last korraga. Vahepeal oligi ühte suurt puud kallistamas viis last- kõik mahtusid ilusti ära.
Nii said lapsed puud kallistades jõudu juurde nagu ütleb vanarahva tarkus. Järgnevalt seati sammud jälle Oti otsingutele. Vaadati paremale ja vaadati vasakule aga ei paistnud seda Otti veel kuskilt. Teel tuli ette takistus, kus tuli valida, kas minna üle silla või silla kõrvalt läbi kraavi. See pakkus paljudele suurt põnevust. Julged mehed läksid silla pealt ja vähem julgemad silla kõrvalt. Mööda rada ikka edasi ja edasi sammudes jõuti järgmise mänguni. Tee end nähtavaks: Ehk “Jõulu”puu ehtimine.
Iga rühm valis selleks mänguks endale puu või põõsa, et see kaasasolevate tõrvikutega ehtida. Samuti võib lisada taskust leiduvaid esemeid (kommipaber, taskurätt, paelad, lindid jm).
8. rühm oli selleks puhuks kaasa võtnud 3 eri värvi paela. Kuna üks puu oli juba nii ilusti ehitud, otsustati, et nad teevad selle ühe puu veel nähtavamaks. Kuna lapsi oli palju ja paelu vaid kolm, siis loeti liisusalme, et välja selgitada need kes paelad puule riputavad. Õnnelikeks ehtijateks said Eliise, Kalvin ja Lisandra.
Kaunis puu jäeti selja taha ning otsiti Otti edasi. Kaugel eemal lapsed märkasidki männikus väikest onni. Selle onni sees istus Ott, kes oli endale ehitanud varjualuse. Tänu sellele, et Ott oli meelde jätnud vanaisa tarkused, oskas ta ehitada endale ilusa ja sooja onni. Otil paistis seal sees päris mugav ja soe olevat. Et lastelgi külm ei hakkaks mängiti mängu “Hoia sooja!”
Kõik lapsed pidid seisma jalad koos, käed külgedele surutud. Siis sirutama käed allapoole ja siis vehkima mõned korrad kehast eemale ja tagasi. Veel pidid nad tammuma ühe koha peal, see andis neile mõnusalt sooja.
Kui soe sees ja Ott õnnelikult leitud, peeti puhkepaus, sest kõhud olid juba väga tühjaks läinud. Kellel söödud oli korjas oksi ja meisterdas lõkke. See sai uhke ja suur. Keskele asetati kaasasolnud isevalmistatud mängutõrvik.
Kõhud täis ja tuju hea, pakiti kotid kokku ja hakati mööda segametsa ja Mai tänavat tagasi lasteaeda minema. Kõik olid õnnelikud, et Ott oli ülesse leitud.
Kokkuvõttes võib nimetada seda väga heatujuliseks, harivaks ja lõbusaks matkaks.
Mai lasteaia 8. Rühma lapsevanem Kaari Puhkan