Mis aitab kaasa lapse edukale lasteaiaga kohanemisele?

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed. Teen siinkohal oma uurimistööst kokkuvõtte, et aidata lapsevanematel mõista seda uut olukorda ja aidata neil oma lapsi toetada. Terve tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).

Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

 

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:

  1. Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel
  2. Lapsevanema toetus
  3. Rutiin, järjepidevus
  4. Õpetajate professionaalsus
  5. Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).

Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.

Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.

Lapsevanemate toetus

Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.

Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.

Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.

On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.

Rutiin, järjepidevus

Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.

Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.

Õpetajate professionaalsus

Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust

Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).

Laps ise

Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.

Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.

Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).

Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.

 

Kasutatud kirjandus:

  • Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.
  • Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.
  • Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers’ perceptions of toddlers’ adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.
  • Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to a New Child‐Care Setting. Child development, 86, 456-471.
  • Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3), 439-451.
  • Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice, 18(1), 51-65.
  • Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children’s Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.
  • Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development, 81(3), 851-869.
  • Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3), 387-396.
  • Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4), 291-296.
  • Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf
  • LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.
  • O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.
  • Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.
  • Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.
  • Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care, 182(2), 233-247.
  • Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies, 20(4), 387-396.

 

  • Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.

 

Heily Leola,Tartu lasteaed Hellik õpetaja

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

9 + 4 =
Please leave these two fields as-is: