Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Luuletused,mis sobivad lastele raamatusse kirjutamiseks

Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod…
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed…
Jäägu sul silmad veel kauaks nii särama,
lahti siis sulle kõik maailma väravad!

Tipa-tapa aasta kõnnib,
kõnnib pikaks väiksed põnnid.
palju õnne, mängulusti,
mingu kõik sul ikka hästi!

Tahan ise vahet teha ilusal ja inetul,
mõistatada lahti varjud valgusest,
minna mööda oma rada –
päris algusest…
Kas mäletad, kui olid alles väike
ja igas päevas helises su naer.
Siis elu tundus olema kui päike
ja pikkamööda voolavat näis aeg.
Nüüd oled märkamatult jõudnud ikka,
kus enda eest on tulnud seista aeg.
Et su kaaslasteks jääks ikka
su enda elurõõm ja naer.
Oli lasteaias tore mängumaa,
hüvasti jätma pead sellega sa.
(lapse nimi) lasen lahti su käest,
sa ei kuku ju- küll sa näed!

LUULETUSED, MIDA OLEME KASUTANUD LASTEAIA LÕPUPEOL ESITAMISEKS:

EKS OLE
Ellen Niit

Eks ole iga lapse sees
üks koer ju loomu poolest ees.
See tahab, pole parata,
just koerte seltsis karata.
Kui lapsel pole looma,
peab selle kuskilt tooma.

Eks ole iga lapse sees
üks lind ju loomu poolest ees.
See tahab laulda, lennata
ja kurb on linnust vennata.
Kust laps saaks lennuindu,
kui tal ei oleks lindu?

Kuid on veel iga lapse sees
üks tüdruk või üks väike mees.
See tahab tuppa pugeda
ja õppida ja lugeda.
Kes ainult lippaks, lendaks,
ei saaks ju iseendaks.

ESIMENE KOOLIPÄEV
Ellen Niit

Eile alles olin väike lasteaialaps,
paitasid mind tuul ja päike, läksin suuremaks.
Paitasid mind päev ja tuuled järjest kuu või kaks,
läksid koolimütsid, -kuued mulle parajaks.

Hakkas koolilapse nimi mulle passima,
täna esmakordselt lähen kooliklassi ma.
Tere, tere, tore maja! Tere kooliõu!
Koolis käia nagu vaja on mul kindel nõu.
KAVAL KIITUS
Kersti Merilaas

Meie Joosep iial ei torise,
iial ei torise, vastu ei porise.

Ikka ja alati teeb, mida kästi,
kõike teeb kiiresti, kõike teeb hästi.

Ah, milleks Joosepit sedasi kiita!
Enam ei võigi ta aega viita.

Vastu ei sobi nüüd ajada sõrgu,
ema käest sõnatult võtab ta võrgu.
Võtab võrgu ja läheb poodi
vaikselt ja viisakalt paipoisi moodi.
KODUJUTT
Leelo Tungal

Kuidas me hakkame elama,
kui ükskord kasvame suureks?
Arvan, et hakkame elama
isa ja ema juures.

Paneme ühes emaga
õhtuti rullid pähe.
Meie ka ühes temaga
mehele enam ei lähe:

Mängime, mürame isaga,
räägime muinasjuttu.
viime koos isaga kisaga
enese lapsed tuttu.

Isaga juttu ajame
tõsiselt just nagu ema.
Majasse üldse ei vaja me
võõrast meest vedelema.

Võib-olla õpetajagi
võtame endale koju.
Muid pole meile vajagi,
kui, siis üht koerapoju.

KUI MA ÕPIN
Heiki Vilep

Sügisel, kui lähen kooli,
hakkan väga targaks.
Eurot ümber arvutada
oskan saksa margaks.

Õpin kirjutama laule,
muinasjutte pikki,
parandama asju, mis on
teistel läinud rikki.

Kui ma väga hästi õpin,
siis saan riigikokku,
sinna, kus need targad onud
hääli ei saa kokku.

LASTEAED
Helve Mikussaar

On üks koht, kus igav ei hakka.
On üks koht, kus mängud ei lakka.
On üks koht, kus on oma seadus,
siin ei õpita jonniteadust,
selles majas püsigu headus.
Paha tuju jaoks ukse ees taba,
rõõmus meel siin sisse saab vabalt.
On üks koht, kus igav ei hakka.
On üks koht, kus mängud ei lakka,
ainult voodis ollakse vakka.
Siin ei tuntagi üksindust,
siin on sõprus ja siin on lust.
PAI LAPS
Ira Lember

Ma jutustan lapsest, kes oli nii pai,
ja mis sellest paist siis ükskord sai.
See laps mitte iial ei vaielnud vastu,
ta ainult kikivarvastel astus,
ja üleliia ei pärinud
ega pliiatsiotsa ei närinud.
See laps mitte iial ei röökinud
ega endast väiksemaid nöökinud.

See laps rääkis ainult sosinal,
ta saiast ei noolinud rosinaid.
Ei olnud ta kunagi suurtel jalus,
ta muudkui vabandas, tänas ja palus.
Ta päev nagu kellavärk tiksus,
ta tegi tunnis kuuskümmend kniksu.

Ta oli kõikidest kõige paim,
ja on see tõsi või on see laim,
kuid kuulsin, et ta sulas kui või
ja kiisu ta lõpuks ära sõi.

SUUR LÄRM
Viivi Luik

Laps laulab, trambib, karjub,
ja vaidleb, seletab.
Nii kisendama harjub
ka makk ja telekas.

On toas nii palju lärmi,
et põrub aknaklaas.
On läbi isa närvid
ja ema voodis maas.
Kes lärmi lööb ja röögib,
see kunagi ei kuule,
et südamel on löögid
ja elamisel luule.

VAIKSELT
Eino Sepp

Vaikselt lättest voolab vesi,
vaikselt kasvab rohi, puud,
vaikselt tarus valmib mesi,
töömees harva pruugib suud.

Vaikselt soojendab meid päike,
välgu piitsalöök on tumm,
alles hetke pärast äike
kõmiseb kui õõnes trumm.

Sõnagi, mis öeldud vaikselt,
jõuab ükskord pärale,
juurdub meis ja muutub paikseks.
vastupidi kärale.

VANA VAHVA LASTEAED
Leelo Tungal

Kui ma vahel vaatan ringi,
rõõmsas tujus kaen ja vaen,
näen, et maailm – see on mingi
vana vahva lasteaed.

Vaatan, läheb suur ja tähtis
onu – ena asjameest
Mõtle: ema teda mähkis
neljakümne aasta eest.

Teist suurt onu (vist ministrit)
isa noomis: kuripatt –
sinust küll ei tule miskit
jälle sõid jääpurikat!
Kosmonaut kord piima luttis,
küüsi näris kirjanik,
lüpsja raadio katki kruttis,
nina koukis lihunik.

Arst ei tahtnud potil olla.
Maalis piletikontroll
(paha laps ta oli tollal)
plangu peale: Ats on loll!

Mänguasjapoe ees tuli
õpetajal jonnituur….
Õnn, et vanastigi oli
mõni inimene suur.

Õnn, et keelati ja kästi,
õpetati, tehti pai!
Õnn, et kasvatati hästi –
lõpuks lastest asja sai.

Ja ka minu emaks-isaks
kasvatati kahte last.
Kui nad praegu jonniks, kisaks,
küll mul oleks piinlik vast.

Et ka minust saaks kord asja –
tuleb vahel riielda.
Kurjustada: kus! Ja kas! Ja
kulmu altki piielda.
Tusatuju lõpetada,
välja võtta jonnijuur,
juhatada, õpetada – varsti olen ise suur!

Suureks saan, siis tasakesi
oma ümbrust kaen ja vaen.
Homseid suuri inimesi
täis on iga lasteaed.
ÄRA ÜTLE, ET EI OSKA
Wimberg

Ära ütle, et ei oska,
muudkui proovi, proovi!
Sellel moel, tahte toel
teoks teed oma soovi!

Ära ütle, et ei oska,
katsu kümme korda!
Ainult nii -tirulii! –
läheb kõik sul korda!

Ära ütle, et ei oska,
kui sa satud hätta!
Õige viis on sul siis
jonni mitte jätta!
Ära ütle, et ei oska,
ära heida käega!
Pole hull – läheb sul
lõpuks nõiaväega!

Kui sul on raske, ära pane
jorupilli hüüdma.
Sa ju tead – ikka pead
proovima ja püüdma.

 

Mul meenus esimene lasteaiapäev,
kui tulin lasteaeda, lilled väikses käes.
Nii suur ja uhke rühmaruum siis näis
ning pea sest saginast mul ringi käis.

Üks tüdruk oli nõnda pisike ja arg,
kas tunned ennast ära temas veel?
Ma nüüd nii kaua käinud lasteaiateed
ja olen avanud nii palju rühmaust
et selleks vahel päris puudub lust!

Mis iga ukse taga on – nüüd tean,
kuid kõige kaunimaks üht mälestust ma pean,
kui olin esimesel lasteaiateel
ja seisin lasteaia ukse ees.

 

 

 

Kui ma siia majja tulin,
olin väike sõimelaps.
Kui ma sellest majast lahkun,
olen valmis koolilaps.
Kui ma koolimajja astun,
lasteaeda meenutan,
õpetaja targad sõnad
koolikotti paigutan.
Meie teed nüüd lahku läevad,
elu uut ma alustan.
Meie teed siis kokku saavad
kui teil külla tulen ma.

 

Kasvataja, kasvataja,
Kai on väga paha!
Mina nukku tahan,
aga Kai ei raatsi anda,
tahab ise süles kanda!

Kasvataja, kasvataja,
Mai on väga paha!
Mina jänkut tahan,
aga tema ütleb: oota!
Ma ei saa ju ainult loota!

Kasvataja, kasvataja,
Tiit on väga paha,
minu palli tahab!
Aga mulle see ei meeldi,
kui minu asju kisub keegi!

Kõik on pahad! Väga pahad!
Nüüd ma viskan ennast maha!
Kisan kõvasti üüüüüüü,
see on teiste süü!
Nüüd on nii, et paugupealt
mul lapsepõli lakkas,
seitse aastat vanaks sain
ja koolipoisiks hakkan!
Koolipoiss on minu meelest
täitsa vahva olla,
kuid öelge veel, kas ema võiks
mul kooli kaasa tulla?

 

Kuhu on kadunud kevaded, suved,
kirevad sügised, talved ja lumed?
Kuhu on jäänud me väikesed poisid,
tüdrukud, kes alles käekõrval käisid?
Vaata, kui pikaks on sirgunud nemad,
imestab isa ja imestab ema.
Selged on numbrid ja selged on tähed,
julgesti igaüks kooli nüüd läheb.
KUI MA KUNAGI….
Leelo Tungal

Kui ma kunagi kasvan suureks,
jäävad väikeseks isa ja ema –
las nad elavad rõõmsalt mu juures,
ma ei hakkagi tõrelema,
kui nad lõhuvad sinise tassi
või siis kollase pardiga kruusi.
Ma neid nurka seepärast ei tassi –
ostan kogu aeg uusi ja uusi…
Siis ema saab kindlasti kurvaks,
ja isal on muidugi häbi..
Nii teeksin ma küll, aga nurgas
tuleb seista vist elu läbi!

 

ME OLEME ÜHESKOOS KÄINUD
Maimu Linnamägi

Me oleme üheskoos käinud,
niikaua kui mäletan,
su silmade kaudu ma näinud
nii paljugi – mäletan.
Et sul olid pikemad sammud
ja jõudsamalt jagu said teest,
siis sibasin mina sul kannul
ja käisin su jälgedes
On raske sel pärale jõuda,
kel puudu jääb nõust või väest,
ma ikka võin abi sult nõuda
ja kinni hoida su käest
ja olgu, et kasvangi suureks,
mu kõrval jääd väikeseks sa.
Ma tahaksin olla su juures,
su jälgedes astuda.
Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsatu.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõppeb otsa ka.
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukooretort –
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja nutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatšil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul.
Iga asi lõppeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks, heaks,
aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.
Kogunud Katrin Laurand
Randvere lasteaia vanemõpetaja

1 thought on “Luuletused,mis sobivad lastele raamatusse kirjutamiseks”

Leave a Comment

9 + 6 =
Please leave these two fields as-is: