LÄHME ÕUE VAATAMA
Lähme õue vaatama,
kus need koerad magavad:
trepi ees või ukse taga
või hoopis kuudis norinaga.
Lähme õue otsima,
kus need kassid põõnavad:
kasvuhoones, põõsastes
või katusel tasa nurrudes.
Lähme õue uurima,
kus need linnud tukuvad:
räästa all või oksa peal
või heki sees vaikselt teiste seas.
Päeval linnuke ei maga,
putukaid ta ajab taga.
Kass proovib püüda linnukest,
ise tema pageb koera eest.
KOLM MULLI
Kolm mulli läksid rändama
ja ilmaelu uurima.
Üks lendas pirnivõrasse
ning teine sõstrapõõsasse.
Vaid oksi näha said need kaks,
siis vaikselt lõhki läksid pahhh!
Kuid kolmas tõusis kõrgele
ja lendas üle katuse.
Tast mööda vilksas kasepuu,
siis edasi viis teda tuul.
Veel näha sai ta maju , teid,
kaht kassi, lilli, vareseid.
Kui vaibus tuul, siis maandus mull.
Sai ilmaelu nähtud küll.
Pahhh!
TOIMEKAS PÄEV
Täna ma kiigelt maha kukkusin, õnneks sain käe panna ette.
Tooli peal kapist kommi otsides seda ei jõudnud ma mitte.
Rattaga sõites seina rammisin, emme plaasterdas, tegi pai.
Jalkas sõbraga kokku jooksime, nüüd siis longates ringi käin.
Tuppa liibates ukse vahele näpu ma oskasin jätta.
Issi kukil piidalt veel matsu sain, külm kott suutis valu võtta.
Õhtul vennaga peitust mängides suure varba siniseks lõin.
Voodist ei leidnud oma kaisukat!
Nutma hakkasin.
Kaua võib?!
ÄÄDIKAKÄRBES
Pisike äädikakärbes kord ärples:
mis sest, et äädikakärbes on väike!
Ta lendab ja rahmeldab, teeb oma tööd
ning alati parimaid vilju ta sööb.
Inime ampsaks vaid värsket ja krõmpsu,
kuid pisike kärbes küpset ja hõrku.
Just selline söök kingib rammu ja väe
ning looduse kroon meie ees tõstab käed.
METSA VEEREL KODUKE
Tamm see tõuseb tammikus, haab see habiseb haavikus.
Tammest tuleb tareke, haavast väike saunake.
Kuusk meil kasvab kuusikus, kasekene kaasikus.
Kuusk astub talvel tubaje, kask see suvisteks õuele.
Männikus on männipuu, männipuidust põrand uus.
Nii mu kodu kaunike metsa veeres õilmitseb.
KOOS
Koos on väiksel inimesel kõike parem teha:
naerda, sõidutada autot, aknast välja näha.
Koos on parem joonistada, laulda, ehitada,
riietuda, õues joosta , palli veeretada.
Koos on parem liugu lasta, hällitada nukku,
käsi pesta, suppi süüa ja siis minna tuttu.
Ainult ühte asja lapsed üksi teha tahaks-
oma emmet ( issit ) kallistada. Ärge pange pahaks!.
VIHMANE PÄEV
“Lapsed on vist terve päeva täna toas istunud.
Vihma kallab kogu aja, pole vahet pidanud .”
Nõnda mõtleb ema, kui ta lapse järgi sammud seab.
“Ehk ei kuule virinat ja ehk on tirtsul tuju hea.”
Terve esik täis on riideid, kummipükse, jopesid,
kummikuid ja vihmavarje. “Näe, kõik ära kuivasid!”,
hüüab emme silmatera rõõmsal häälel ukse peal.
“Õues mängisime veega! Küll see vihm on ikka hea!
Tule , lähme ruttu välja, näitan sulle ämbreid ma,
kärusid ja kastekanne, räästa alla pandud nad.
Selle kasti sees on lehtrid, voolik, laevamudelid,
sõelad, kulbid, vesiveski, pardid, pallid, pudelid.
Ja kas tead, kui pärast vihma puudel oksi raputad,
vaat, näe nii, siis vihmapiisad kõik su pähe kukuvad!”
Emme vihmavari küll juba kokku pandud oli,
siiski piisasajust talle päikseline tuju tuli.
MANDARIIN JA TAMBURIIN
Kord päikselaigus lesisid koos mandariin ja tamburiin.
Üks oli vaikse meelega , kuid teine üsna lärmakas.
“No küll on hea meil olla siin!” , nii lärmas lõbus tamburiin.
Tal tasa ohkas mandariin: “Su vali hääl mult rahu viib.
Pean vaikselt keskenduma ma, et amps must tervislikum saaks.”
“Kuid mina olen seda meelt, et laul ja tants vaid terveks teeb!”,
tal vastu hüüdis tamburiin ja trallitas aga edasi.
Siis jooksis sinna vutt- vutt- vutt
üks väike vahva poisiklutt,
kes mandariini ära sõi ning tamburiinil rütmi lõi,
neist kosutust ja rõõmu sai, tal vaja oli mõlemaid.
UNEAEG ON SAABUMAS
Lapsed, mänguasjad paika! Uneaeg on saabumas!
Kraani all käed kähku puhtaks, uni varsti tulemas!
Sööme supist kõhud punni, uni uksel ootamas.
Magustoiduks on veel ruumi, uni juba meelitab.
Riidest lahti, vupsti voodi, korda kolm nüüd haiguta,
kuula vaikset unelaulu, silmad… kinni … vajuvad…
Head und!
Reet Nõulik