Nõiakass

Näidend „Nõiakass“ (Kristiina Kassi jutustuse „Nõiakass“ ainetel) õpetajate esituses
Tegelased: jutustaja
Nõid Kurmeluuria
Kass
Vares
Koer

JUTUSTAJA: pimeda metsa vahel, külmas ja niiskes kaljukoopas elas kuri nõid Krumeluuria.
Nõid kõnnib ringi oma koopas. Nõial oli ka kass, kelle nimi oli Sinaseal (kass näitab ennast).
Ja nõial Krumeluurial oli ka vares. Oma varest kutsus ta lihtsalt Vareseks.
Ei olnud varese ega Sinaseali elu seal nõiakoopas mõnus. Krumeluuria tegeles koopas nõidumisega, keetis oma vastiku haisu ja maitsega nõiajooke ja oli kogu aeg pahas tujus.
NÕID: (hüüab) Sinaseal, vares! Miks on kuivatatud konnakoibade purk tühi? Mida ma nüüd küll oma õhtupudru peale puistan? (kriiskab ja trambib jalgadega).
KASS ja VARES: (kehitavad õlgu.) Ei tea.
NÕID: Minge kohe konni otsima.
JUTUSTAJA: Ja nii pidid kass ja vares minema veel hilja õhtul konni otsima, sadagu taevast kasvõi pussnuge.
Kass ja vares lähevad lonkides.
NÕID: (istub ja mõtleb)Nii, peaks õige hakkama linnukivistus loitsu tegema. Kelle peal küll seda harjutada. Nii, kus on vares?(hüüab) Vares, kus sa oled? Tule siia.
JUTUSTAJA: Nii pidi vaene vares katsejäneseks hakkama. Vares istus tundide viisi aknalaual liikumatult nagu kivikuju ja istus seal liikumatult seni, kuni nõid suvatses ta jälle elavaks linnuks muuta.
NÕID: OH, küll ma olen Sinaseali oranzilaigulisest karvast tüdinenud. Peaks selle õige mustaks muutma.Või õige roosaks, või puna-valge triibuliseks. Või koguni sini-rohe-ruuduliseks.
KASS: Mulle meeldib väga oma oranzilaiguline kasukas, kuigi roosa on ka ilus värv. Aga ma arvan, et roosa ei sobi ometi kassikarvale.
JUTUSTAJA: Ühel õhtul kui nõid loitsuraamatut lehitses ja voodis pikutas, pomises ta:
NÕID (pomisedes) Homme võiksin proovida sulgede ja karvade eemaldamise leent. Vaatan õige nõiaraamatust järele, kuidas see käib. See käib nii: ämblikuvõrk, kärbsetiivad, mustad sipelgad ja mudamöks……
JUTUSTAJA: Kass Sinaseal ja vares ehmatasid sellest nõia jutust päris ära.
Kass : OO, õudust. Kui nõid meid päris paljaks nõiub, hakkab meil siin niiskes koopas külm ja me võime haigeks jääda.
JUTUSTAJA: Kui Krumeluuria voodist lõpuks norskamist hakkas kostma, hiilis kass Sinaseal nõia voodi juurde, et näha kas nõid tõesti magab. Ta näppas sealt nõiaraamatu ja hakkas sealt sobivat loitsu otsima.
KASS(lehitseb nõiaraamatut, korraga rõõmustab ja hüüab). Mälukaotusloits, see peaks küll hästi sobima. Kuula , vares. Siin on öeldud nii: „Hoia punase ristikheina õit ohvri nina all, koputa võlukepiga kolm korda otsmikule ja lausu võlusõnad SIMPPELI TOMPPELI PUM!
Sina, vares lenda kohe metsa punast ristikheina õit otsima.
Vares lendab ära.
KASS: Aga mina pean nõiamoori padja alt kätte saama võlukepi.
JUTUSTAJA: Kui vares ristikheinaõiega tagasi tuli, oli aeg tegutseda. Vares torkas õie nõia nina alla ja Sinaseal tõstis võlukepi. Järsku nõid Krumeluuria aevastas.
KASS: OH, mjau, sa kõditasid teda.
VARES: Koputa kiisu, koputa ruttu kepiga!
Kass koputab nõia otsmikule kepiga ja lausub SIMPPELI, TOMPPELI PUM!
NÕID: Ai, ai, ai, kes mind näpistas?
VARES: Mitte keegi. Sa nägid vist und. Maga ikka rahuklikult edasi.
JUTUSTAJA: Ja nõid Krumeluuria vajus peagi unne., Läks see alles napilt. Varese ja kassi loits mõjus tõepoolest. Kas kuri nõid unustas tõesti, et ta on kuri. Seda nad ei teadnud. Kass ja vares otsustasid nõiakoopast põgeneda.
Kass haarab loitsuraamatu kaenlasse, paneb nõiakübara pähe, võtab luua ja kutsub varest.
KASS: Tule, vares.
Istuvad luuale ja vuhisevad ära.
KASS: MIau, me oleme vabad!
JUTUSTAJA: Nad lendasid kaua tumeda metsa kohal, kass Sinaseal luua seljas ja vares oma tiibade jõul. Kui allpool hakkas paistma teid ja maju, ajas kass huviga kaela pikaks ja vaatas. Nad jäävad maja juures seisma ja kass ütleb
KASS: Kurnäu. Siin tahaksin ma küll elada.
JUTUSTAJA: Kass ja vares uudistavad maja, katsuvad ukselinki
KASS: Näe uks on lahti, lähme sisse.
VARES: (raputab pead) Ei,ei, mina ei taha majas elada. Ma otsin endale toreda metsa. Aga mine sina. Õnn kaasa!
JUTUSTAJA: Kass vaatas kahetsedes järele, kuidas sõber õhku tõusis ja minema lendas.Siis lippas Sinaseal ukse vahelt sisse.
KASS: Oi, milline suurepärane lõhn!
JUTUSTAJA: Toas oli pime, aga kassid näevad ju ka pimedas hästi. Toas oli suur klaasvitriin, millest tuligi seda head lõhna. Sinaseal torkas nina pehme vahukoorekoogi sisse. Ta polnud vahukoorekooki kunagi varem isegi näinud, rääkimata selle maitsmisest. Niisiis lasi Kass kookidel hea maitsta.
Kui tal kõht täis sai, tundis kass suurt väsimust. Oli ju alles öö ja kass ei olnud silmatäitki maganus. Nüüd kavatses ta endale mõnusa magamiskoha otsida. Teises toas oli voodi. Sinaseal ei mõelnud kaua. Kuna voodi oli tühi, keeras kass end tekile kerra ja uinus silmapilkselt.
Äkki hiilib üks koer Sinaseali kõrva juurde ja hakkab haukuma.
KOER: Auh, auh, auh
JUTUSTAJA: OLI see alles kuri äratus. Kass oli ühe hetkega ärkvel,m kargas püsti ja ronis kribinal-krabinal voodi taha peitu ja piilus sealt.
KOER: (urisedes kassile) Sa oled mu vahukoorekoogid kõik nahka pannud.
KASS: Vabandust, mul oli kõht hirmus tühi
KOER: SA magasid minu voodis, miks sa oma voodis ei maga.
KASS: Tead, ma põgenesin kurja nõia Krumeluuria juurest ja lendasin luuaga linna kohal. Nägin sinu maja ja see hakkas mulle väga meeldima, ja nii ma siia sattusingi.
KOER: Ma ei hammusta sind ja ulatab kassile käpa. Saame sõpradeks, mina olen Lontu!
KASS: Mina olen Sinaseal. Nõid kutsus mind niimoodi.
KOER: Sinaseal pole küll kuigi ilus nimi nii toreda kassi jaoks. Mõtleme õige sulle uue nime välja!
KASS: Tõesti või. Kurnäu. Mõtleme pealegi.
KOER: (rõõmsalt) Täpselt nii. See on sinu jaoks õige nimi- KURNÄU!
JUTUSTAJA: Nii saigi Sinaseal endale uue ilusa nime. Lontumaja oli väike kohvik, seesama, mille maitsvaid kooke kass öösel sõi. Ta lubas Kurnäul enda juurde elama jääda. Kass sai loa isegi Lontu voodis magada. Koer ise ööbis kuudis, sest tal hakkas toas kergesti palav.
KOER: Mul on kõht nii tühi, lähme õige hommikust sööma.
KASS: Vahukoorekooke, jah?
KOER: Ega siis iga päev kooke sööda. Nii võib kõht sassi minna. Vahepeal peab sööma viinereid ja mune.
JUTUSTAJA: Kurnäu meelest oli viinerid ja munad sama isuäratavad kui vahukoorekoogid, võib olla paremadki. Ta vaatas pealt, kuidas Lontu neli viinerit pannile pani ja muna veepotti torkas.
KOER: Mul on ainult õks muna, aga ma annan selle sulle. Ma luban.
JUTUSTAJA: Kurnäu vahtis potis auravat vett, mille ulpis toores muna. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja surkis muna võlukepiga. Ta lootis, et ehk küpseb see niimoodi kiiremini. Kõht oli ju nii tühi!
KOER: Oi,oi, mis sa nõõd tegid. Sa tegid ju muna katki.
JUTUSTAJA: Tõsi, mis tõsi, munakoore sisse olid praod tulnud. Järsku juhtus midagi päris imelikku: munakoor läks pauguga kildudeks, aga soojas vees ei ujunudgi vedel muna vaid hoopis väike märg linnupoeg!
KOER: Oh, sa kont! Sa oskad ju nõiduda.
JUTUSTAJA: Kurnäu õngitses linnupoja potist välja, kuivatas ta ära ja pani lauale istuma.
KOER: Sa oleksid ta äärepealt pehmeks keetnud
KASS: Ma oleksin ta ju äärepealt nahka pannud.
KOER: Kuule, Kurnäu, jätame selle linnupoja ka enda juurde elama. Kolmekesi koos on lõbusam. Aga nüüd peame kõll ruttu sööma hakkama, muidu jahtuvad viinerid ära. Ka teie lapsed minge ruttu viinereid ja kooki sööma. Head aega!

Pärast pidu võib koos pidada piknikku, grillida, nõiajooki juua jm põnevat teha.
Rita Ruul

 

 

Rubriigid: Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

10 + 13 =
Please leave these two fields as-is: