“Roti jõulud” jt. luuletusi Reet Nõulikult

ROTI JÕULUD

Rotil oli uhke kodu suure haluriida all.
Kambreid, sahvreid terve rodu, ise need kõik ehitand.

Töökas oli rotipapi, aga ahnevõitu ka:
muudkui kraami koju tassis, kuid ei raatsind jagada.

Sahvreis vilja mitut sorti, erinevaid juurikaid,
jupikene suitsuvorsti, õige pisut hallitand.

Ainsamatki leivanukki ei enam sahvrid mahutand,
hiiglasuure juustutüki rott toanurka sikutand.

Varakambreis helkis hõbe, kuld ja ehted, rahagi,
väike valge plastist põder, peegel, kommipaberid.

Jõuluks haluriida takka rott mobiili endal sai.
Ei ta mõistnud rohkem tahta, jõulukuuske ihkas vaid.

Rott kauni jõuluhelina mobiilist lõpuks leidis,
kuid õhtu tundus õõnsana, kuusk silme ees tal seisis.

Siis aga äkki: kop – kop – kops ! Kes ust nii hilja kopsib?
Oh, uksel naabrist hiiremamps ja kõik ta kari lapsi.

“Head jõuluõhtut, naabrimees!” hiir sõbralikult soovis.
Ta kõrval lumes väike kuusk, käes lastel piparkoogid.

See rotil hinge hellaks lõi ja pehmenes ta ahnus.
Rott köögist juustunoa tõi , neil juustu kingiks pakkus.

“See kingitus on kuldaväärt!”, tal hüüdis hiirepere.
“Sest juustutükist täna saab me jõululaua ehe!”.

Nüüd juustust alles napilt pool, kuid rotil pole kahju:
toas kuusk ja lõhnav piparkook ning helde oldud kah ju.

AITÄH, JÕULUMEES

Aitäh, et meile tulid sa külla, jõulumees!
Aitäh, et kena kingi sain sinu koti seest!
Head aega, jõuluvana, on kahju, et läed sa.
Sul soovin kauneid jõule ja head uut aastat ma!

TALV ALGAS

Näe, priske lumehelbeke
on langenud mu kindale!
Eks seda kohe mõistan ma,
et aeg on välja otsida
nii kelk kui lumelabidas
ja lumememme kaabu ka.
Mul puudu on vaid uisupaar,
kuid kindlapeale jõulutaat
on uisud kotti susanud
ja juba teele asunud.

 

TALVEL ÕUES

Suured silmad sinised
pehmed põsed punased,
pruntis huuled naerused,
ninanöpsik vesine.

See me tubli lapsuke,
välejalgne, terane.
Lumes rühib, rassib ta,
ei ole aega puhata.

KÜLMETAVA NINA KAEBUS

Ilm on krõbe-talvine.
Lapse nina vesine.
Kaebleb väike ninake:
“Küll on külm see ilmake!
Kinnastes on peidus käed,
jalgu ainult saapais näed.
Mütsi sees on peidus kõrvad,
sall see kaitseb kaela õrna.
Varjatud on külma eest
kogu keha tagant, eest.
Lõualgi on õues soe –
vahel salli sisse poeb.
Ainult mina üksinda
keset nägu külmetan!”

 

SÕBRAD

Tilluke tihane,
vilgas ja terane,
akna all õunapuul turritab.
Tilluke tihane,
külmaga näljane,
oksalt mu akent ta tunnistab.

Seltsiks ta kõrvale
musträstas – isane –
pallina istuma potsatab.
Harjund nad sellega,
et külma ilmaga
söögiks neil sobivat poetan.

Seemned või pekitükk,
õunad ning saianukk,
helbed ja pähklid ka päästavad.
Varblane, siisike,
rähn, sinitihane-
sõpru pea hulgem siin sagimas.

KINGITUSED

Tihane tõi tutimütsi,
leevikene labakud,
siidisaba siidisalli,
vares vana kasuka.

See tutimüts oli tilluke,
labak üsna ahtake,
siidisall õhkõhukene,
kasuk külma peletas.

Tuhat tänu tihasele,
leevikesel lahke pai,
siidisaba see saab saia,
vares pekikamara.

SOOVID

Rõõmutunne rõõmutuile,
naerutuju naerutuile,
unenägu unetuile,
söögiisu isutuile,
õnnetunne õnnetuile,
tuhat tunnet tundetuile.

 

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

11 + 9 =
Please leave these two fields as-is: