Kuidas Kaksteist Arvumaale sattus- Mairi Perman

Kunagi ammu, kusagil kaugel elas suur rännumees Kaksteist. Tegelikult rändas ta ringi seetõttu, et ta oli üksildane ja natuke õnnetu.
Oma järjekordsel suvisel rännakul juhtus ükskord nii, et kõigepealt läks tema maakaart suures augustitormis kaduma ja ta eksis kogematakombel ära ning sattus enesele teadmata Arvumaale. Nagu sellest veel vähe oleks, eksles Kaksteist õhtuhämaruses suure kalju serval, komistas ja oleks peaaegu kaljult alla kukkunud, kui mitte Üksteist poleks imekombel sealsamas kive korjamas olnud. Tema oli nimelt suur kivihuviline. Üksteist kahmas veel viimasel minutil temast mööda kukkuval Kaheteistkümnel sabast kinni ja upitas vaesekese tagasi kalju servale. Kaksteist oli ehmatusest päris oimetu ja ei osanud võõrast isegi tänada. Üksteist ootas kuniks Kaksteist end veidi kogub, vaatas ja uudistas teda ja küsis siis kuidas võõras Sadakaljule sattus? Kaksteist vastas, et tema on muidu suur rännumees aga seekord oli, ei tea kuidas, ära eksinud ja lõpuks siiamaile sattunud. „Mis koht see selline on kus, on Sadakaljud?“ küsis Kaksteist. „See on muidugi Arvumaa“ vastas Üksteist, „Ja sina paistad siia maale päris hästi sobivat, mis su nimi on?“ „Mina olen Kaksteist“ vastas Kaksteist. „Kassanäe, missugune ime! Minu nime taga on kah „teist“ ainult, et mina olen Üksteist. Äkki oleme veel sugulased, meil välimuski veidi sarnane.“ Vaatasid siis Kaksteist ja Üksteist teineteist pealaest jalatallani ja leidsid, et tõesti nad on üsnagi sarnased.
Siis tegi Üksteist ettepaneku – minna koos külla tema toredale naabrile. Kaksteist oli uudishimulik ja küsis: „Mis naabri nimi on?“ „Kümme“ vastas Üksteist. „Nii tore nimi su naabril, sinna tahan küll minna!“ Nii nad läksid mööda käänulist rada kuni jõudsid küla servale, kus Üksteist ise ka elas. Eemalt paistis esimene maja „Miks see maja nii mahajäetud välja näeb?“ küsis Kaksteist oma uuelt sõbralt. „Siin ei ela enam ammu kedagi. Kunagi elas siin üks vana vanake aga tema on juba ammu läinud -kuhu keegi ei tea ja ei mäleta enam.“ Varsti jõudsid nad Üheteistkümne maja juurde ja Kaksteist arvas, et see on tore maja. Lõpuks jõuti kolmanda maja juurde kus elas Kümme. „Tere tere! Hüüdis Kümme lõbusalt, „Kust sa sellise toreda kaaslase leidsid Üksteist?“ „Tere Kümme! Ma päästsin ta Sadakalju nuki pealt ära, tahtis teine sealt alla kukkuda, vedas, et ma juhtusin läheduses olema.“ Kümme vaatas uustulnukat ja küsis kas võõral nimi ka on. „Mina olen Kaksteist!“ vastas Kaksteist. Kümme pahvatas naerma ja ütles: „Küll on imevigur, just täna öösi nägin unes, et meie külla kolis uus naaber ja tema nimi oli Kaksteist!“ Üksteist pakkus seepäeale, et kui Kaksteist ainult tahab, siis võiksid nad aidata tal vana maja korda teha ja ta võiks nende külla elama asuda. Kaksteist oli ka ise juba selle peale mõelnud, sest talle meeldis selle küla viimane maja. „Muidu nii ilus maja ju. Kahju kohe et niiviisi laguneb!“ ütles Kaksteist. „Ma tuleksin suure heameelega teie juurde elama. Ausõna!“ Mõeldud- tehtud. Enne kui suuremaks remondiks läks peeti maha vahva pidu koogisöömise ja teejoomisega. Kohale kutsuti ka kõik teised külaelanikud uustulnukat tervitama ja Kakstesit oli üliõnnelik, et tal nüüd nii palju vahvaid sõpru on. Nii sattuski Kaksteist elama Arvumaale, Numbrite külla. Ja mõelda vaid- enne ta ei teadnudki, et selline maa üleüldse olemas on.

 

Üheksa, Kaheksa ja Seitsme kokkupõrge.
Kaksteist oli juba mõnda aega elanud oma uues, kenasti korda tehtud majas ja sai kõigi oma küla elanikega väga hästi läbi. Teised juba teadsid, et kui abi vaja siis saab alati kutsuda toreda naabri Kaksteist, kes oli alati valmis teisi abistama.
Kord juhtuski, et Üheksa läks sügisesel hämaral õhtupoolikul veel kiiruga poest piima ostma. Piim sai kenasti ostetud aga tagasiteel koju juhtus parajsti teed ületav Üheksa kokku töölt tuleva kooliõpetaja Kaheksaga. Nad polnud mitu päeva üksteist näinud ja nii ajasid nad muudkui juttu ega panuud tähelegi, kui kõrvalteelt tuli üsna suure kiirusega tõukerattal Seitse, kes omakorda ei pannud tähele, et Kaheksa ja Üheksa jutustavad keset teed, sest tema vaatas parajasti kael õieli taevasse. Talle meeldis hirmsasti pilvi vaadata ja eriti veel õhtuhämaruses.
Ühtäkki käis kole ragin, pragin, kolksatus ja kisa. Seitse oli kolinal Kaheksale ja Üheksale sisse sõitnud. Nüüd nad siis siplesid seal hunnikus. Vaesekesed olid päris sõlme läinud suurest paugust, ega saanud enam ükteise küljest lahti. Muudkui siputasid ja üritasid, pingutasid ja kangutasid aga lahti ei saa. Seitse, kes oli teistest veidi saledam, püüdis end kõigest väest teiste vehelt välja libistada, kahjuks aga tal see ei õnnestunud. Kaheksa ja Üheksa olid seitsme peale päris pahased, hakkasid temaga tõrelema.“Kus su silmad olid kui sa sõitsid?“ küsis Kaheksa ja Üheksa jätkas „Mõtle, kui meil on nüüd mõni kont katki mis siis küll saab, me peame end kuidagi lahti saama siit, muidu ei saa me isegi arstile minna! Kus küll tehakse sihukesi väänkaelu, kes sõita ei mõista ja teisi alla ajavad!?“ Seitsmel oli niigi halb olla ja teiste jutt ajas tal olemise veelgi halvemaks. Ta küll püüdis igati vabandada ja ennast õigustada, et ega tema siis ka ainult süüdi olnud, Kaheksa ja Üheksa seisid ju lausa keset teed. Ja nagu hästi teada on, siis keset teed ei tohi mitte seista vaid juttu võib ajada ikka ainult seal kus liiklust pole või kus on jalakäijatele mõeldud koht. Kaheksa aja Üheksa ei tahtnud aga seda juttu kuuldagi ja süüdistasid Seitest edasi. Lõpuks jõuti üksmeelele, et ise nad end lahti ei saa ja nüüd peaks vist kõvasti appi hüüdma, äkki keegi kuuleb ja tuleb harutab nad lahti.
Mõeldud- tehtud. Seitse, kaheksa ja Üheksa lugesid kolmeni ja hüüdsid koos nii mis kõrist tuli APIIIII! Parasjagu oli õnneks läheduses kaksteist, kes just teatripileteid oli käinud ostmas ja nüüd kodupoole läks. Kisa kuuldes jooksis ta ruttu appi. Esiti ei saanud ta üldse arugi, mis siplev hunnik see maas on. Käis Kaksteist mitu tuuri ümber hunniku ja kratsis kukalt. Üheksa, kaheksa ja Seitse üritasid läbisegi seletada, mis juhtus. Pikapeale sai Kaksteist asjast sotti ja hakkas maas siplevat pundart lahti harutama. Juhendades kuhu parajasti Seitse oma jalad peab lükkama, Kaheksa oma pea peab käänama või kust Üheksa oma käed peab ära tõmbama. Suur oli aga kõigi kergendus ja rõõm, kui lõpuks kõik oma jalgadel seisid ja enam mingisugust pundart maas polnud. Selgus ka, et õnneks olid kõigi kondid terved ja viga sai vaid vaene tõukeratas, mis oli numbrite puntrasse kinni jäädes pisut kõveraks läinud. Sellest päevast peale ajasid Kaheksa ja Üheksa alati juttu kõnniteel või muru peal aga Seitse ei vahtinud enam kunagi tõukerattga sõites taevasse.

Kuus, Viis ja Neli uisutamas

Arvumaa oli suur ja lai ning Numbrite küla elanikud armastasid ikka kaugemal sõpradel külas käia. Ühel talvel, kui väljas oli hirmus kõva pakane juba tükk aega praksunud ning kõik ümbruskonna jõed ja järvekesed jääga katnud, otsustasid Kuus, Viis ja Neli minna külast üsna kaugele ühele suurele järvele uisutama. Ühtlasi tahtsid nad ka kaugel Tuhandekülas olevaid sõpru külastada. Nii saigi teistele naabritele öeldud, et ega nad enne nädalat vist tagasi ei tule, sest tee oli pikk ja kui veel kõigepealt uisutama ka minna, siis läheb ikka aega.
Kuus, Viis ja Neli panid soojad riided selga, sallid kaela ja mütsid pähe, võtsid uisud ühes ja alustasid oma reisi. Järve äärde jõudes pandi kohe uisud jalga ja uhati jääle uhkemaid piruette tegema ja pikemaid liuge laskma. Suure tuhinaga aga ei pannud Kuus tähele, et kalamehed olid just eelmisel päeval ühe piraka augu keset järvejääd raiunud ja vaenekene uisutas nüüd otseteed pauhti jäisesse vette. Kuna Kuus oli oma kehaehituselt üsna ümarakene, siis polnud tal sugugi lihtne august ilma kõrvalise abita välja pääseda, kogu aeg libises ta vette tagasi. Siis võttis Kuus kogu jõu kokku hüüdis mis külmunud hääleke lubas „Appii! Aidakeee, ma kukkusin siia sisse! Aidakeee!“ Viis ja Neli polnud uisuhoos märganudki, et sõber vahepeal kuhugi kadunud oli.
Külmas vees hulpiv Kuus oli juba üsna kange kui sõbrad kohale jõudsid. Veidi eemalt vaatasid nad vaevaliselt veepinnal püsivat Kuut ja otsustasid siis, et on kiiresti vaja tegutseda. Augu serva juurde ei võinud nad minna, muidu olekid võinud ka ise sisse kukkuda. Viis tahtis tõtata järve kaldale mõnda pikka lauda või köit otsima, mida saaks Kuueni visata, et ta sellest kinni võtaks ja sellega ta siis veest välja tõmmata. Neli aga tuli heale mõttele. „Ma viskan end pikali, sa võta minu jalgadest kinni ja mina üritan Kuue kätest kinni võtta, siis saame ta kaldale sikutada.“ Nii saigi tehtud. Neli oli parasjagu nii pikk, et ulatus kenasti Kuue kätest kinni haarama ja vaene Viis sikutas, mis jaksas, et mõlemad ohust kaugemale saaksid. Kuus oli veest välja tiritud ja nüüd oli vaja kiiresti oma külla tagasi minna, sest muidu oleks Kuus päris ära külmunud. Lõpuks jõuti küla serva, kus viimases majakeses elas sõber Kaksteist. Kuna Kuus oli üleni jääpurikaid täis ja lõdises mis kole, siis ei julgenud Viis ja Neli enam kaugemale minna. Õnneks oli Kaksteist just ahju soojaks kütnud ja keetis parajasti kodus suure kannuga vaarikavarre teed. Kui kolm õnnetusse sattunud sõpra sisse astusid, ehmatas Kaksteist esiti päris ära: „Issver, Kuus, mis sinuga ometi juhtunud on?“. „Kukkusin rumalast peast jääauku, kui uisutamas olime“ vastas Kuus. „Õnneks olid mu sõbrad minuga kaasas ja aitasid mind jälle veest välja, muidu oleks minu elunatuke küll sealsamas otsa saanud.“ Kaksteist pakkus kohe kõigile kuuma teed. Kuus vahetas oma külmad ja märjad riided kuivade vastu, mis ta Kaheteistkümne käest sai. Need küll eriti hästi talle ei sobinud, sest Kaksteist oli üsna teistmoodi kui Kuus aga sellest polnud midagi. Vähemalt oli hea ja soe. Kakstest pani Kuue sooja ahju juurde istuma ja andis paksu villase rätiku ümber. Nii istuti ja aeti mõnusat juttu. Kakstesit kuulas huviga kuidas Kuus, Viis ja Neli jutustasid lugusid nende vahvatest juhtumistest Numbrikülas enne seda kui Kaksteist sinna elama asus. Õhtuks olid riided kuivad ja Kuus, Viis ning Neli asusid otsejoones Tuhandekülla teele, ilma uskudetta, et enam äpardusi ei juhtuks.

Kolm, Kaks, Üks ja kevadised tuuled

Kui kevad hakkas tavaliselt Numbrikülas alati ühtemoodi, siis seekord oli asi veidi teisiti. Tali ei tahtnud kuidagi järele anda ja veel aprillikuus olid suured hanged maas ning lapsed said iga päev kelgutada. Kolm oli juba tüdinud igavesest talvest ja kutsus oma head sõbrad endale appi, et lumi staadioni pealt kokku koristada. Siis saaks seal kevadisi spordivõistlusi pidada. Kaks ja Üks olid kohe nõus appi tulema, võtsid oma suured lumelabidad kaasa ning kolmekesi asutigi tööle. Päike paistis üsna palavalt ja Kolm tegi jope hõlmad lahti. Kaks oli endale paksu salli kaela sidunud, mis teda nüüd koledal kombel higistama ajas, nii sidus ka tema oma salli hoopis puu külge ja võttis koguni jope seljast. Üks manitses sõpru: „Ärge jamage, kevadised ilmad on väga salakavalad, praegu on teil küll palav aga tuul võib läbi tõmmata ja siis olete haiged.“ Kaks ja Kolm ainult naersid ja ütlesid, et ei nemad haigeks jää. Kui staadion sai puhtaks roogitud istusid Kolm, Kaks ja Üks rõõmsalt maha jalgu puhkama. „Küll ikka võttis võhmale!“ puhkis Kolm ja nööpis särgi nööbid pooleldi lahti. „On jah palav, tahaks midagi külma kohe!“ kahmas Kaks suure peotäie lund ja pistis suhu, matsutas veel järele nii, et staadion kajas. Üks aga keeras oma termosel kaane maha ja võttis suure punnsuutäie. „Tee on ikka kõige parem peale sellist rassimist ja higistamist!“ arvas ta.
Nüüd läkski suureks spordivõistluste ettevalmistamiseks. Kolm ja Kaks olid neid võistlusi iagal aastal korraldanud ja nii ei pidanud keegi teine vaeva nägema, sest nemad juba teavad, kuidas asju peab tegema. Keegi aga ei tulnud selle peale, et kevadisel tuulel olid olnud omad plaanid, nimelt oli tuul ikkagi Kolmele ja Kahele liiga teinud ja nüüd juhtuski nii, et keset kõige kibedamat spordivõistluste korraldust jäid Kolm ja Kaks raskelt haigeks. Mõlemal tõusis kõrge palavik, kurk oli väga valus ja kole nohu kimbutas. Kolm helistas Sõber Ühele ja palus teda appi, et Üks tooks nii talle, kui sõber Kahele apteegist rohtu. Üks jooksis Kolme ja Kahe kodu vahet ja ahastas: „Taevake, mis nüüd saab!? Mõlemad on täitsa haiged ja spordivõistlused ju kohe kohe ukse ees. Mina ka ei oska kuidagi neid edasi korraldada ja nemad on voodis!“ Nõnda siis Üks muudkui halas enese ette ja podises, ise jälle apteeki kiirustades. Kaksteist juhtus parajasti sealt mööduma, ta oli juba eemalt vaadanud, et miski teeb sõber Ühele nii kõvasti muret, et on teine kohe näost ära. „Mis juhtunud on?“ küsis Kaksteist kui nad kokku said. Üks jutustas, mis oli juhtunud ja et ta on nii õnnetu, et sõbrad tema nõu kuulda ei võtnud ja, et nüüd on täitsa jama majas, sest võistluste peakorraldajad on laabakil maas ega saa millegagi enam hakkama. Kaksteist lõi aga särama ja ütles: „Ära muretse! Muidugi on jube kahju, et Kolm ja Kaks on nii haiged. Ja eks nad olid ikka ise ka süüdi, ei tohi kevadel paljalt ringi joosta. Aga see- selleks, mina olen oma elus palju spordivõistlusi korraldanud. Ma saan teid aidata küll!“ Üks ohkas kergendatult „Oh kui hea! Vähemalt midagi head ikka ka selle asja juures!“ Kaksteist võttis asja käsile ja spordivõistlused said peetud. Kahjuks küll ilma Kolme ja Kahe osavõtuta, sest nemad vajasid veel ravi. Üks oli aga südamest õnnelik, et ta oli õigel ajal sõber Kahteteist kohanud, ja et selline vahva sell üldse elas nüüd Numbrikülas.

 

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

5 + 10 =
Please leave these two fields as-is: