Kuidas oma raamatuid presenteerida?- Tiina Kilkson

Olen olnud juba 11 aastat lastekirjanik ja käin tihti oma kirjutatud teoseid esitlemas. Mind kutsutakse koolidesse tunde andma ja lasteaedadesse ja raamatukogudesse. Nüüd ma kirjutangi, kuidas minu loeng toimub.

Kui saan kutse, siis üldiselt alati võtan selle vastu ja lepin kokku kohtumise, mis mõlemale osapoolele sobib. Olen käinud nii Viljandis, Kohtla-Järvel kui ka näiteks Raplas esinemas. Tavaliselt esinen ühele grupile umbes 45 minutit ja vahel on isegi 3 esinemist päevas.

Esmalt tuvustan lühidalt ennast ja tutvun lastega. Tavaliselt ma küsin, et kas nad ususvad, et eesti keeles saab kirjutada raamatuid, kus esimene täht on sõnadel üks kindel. Paljud lapsed ei usu, et see on võimalik. Hea on alustada kohtumist, mingi huvitava küsimusega, mis teemaga haakub. Selline lähenemine tekitab lastes elevust ja paneb kuulama.

Edasi loen katkendeid oma seitsmest senini ilmunud raamatust ja kui tegelased raamatus teevad kükki, siis lasteaialastega teeme samuti lugemise ajal kükki ja kätekõverdusi ning kukume 20 korda kuku kuku, nagu kägu minu raamatus „Karupojad kevadet kaemas“. Lastele meeldib tegutseda ja mängida ning mitte tuimalt istuda ja kuulata. Lasteaiaõpetajad on tavaliselt sellise mängulise lähenemisega väga rahul.

Vahel lasen lasteaialastel öelda näiteks P-ga algavaid sõnu jne.

Koolilapsed aga panen ise kirjutama ühetähejuttu ja pärast loeme need ette. Õpetajad tahavad tavaliselt, et ma räägiksin ka raamatu tegemisest. Lasteaialapsed arvavad üldiselt, et ennem teeb kunstnik pildid ja siis ma kirjutan jutu piltide põhjal. Tegelikult kirjutan ikka ennem jutu ja siis vastavalt tekstile teeb Kaja Hiiemaa ilusad ning värvilised, lastepärased pildid. Mulle endale meeldib, kui lasteraamatu pildid on värvilised.

Sageli on õpetajatel ka endal minu raamatud, kuid mul on alati endal ka kõik enda kirjutatud raamatud kaasas, mida näitan lastele ja lasen saalis käest kätte käia, et lapsed saaksid pilte vaadata, mida ma parajasti ette ei loe.

Sageli on õpetajad lapsed minu tulekuks ette valmistanud ja Vikipeediast minu kohta infot hankinud. Kirjanikunimi on mul samuti Tiina Kilkson, nagu passiski on minu nimi.  Alati on hea, kui lapsed teavad ette, kes nendega tuleb kohtuma. Õpetajatelt on see väga tänuväärne töö, et lastele eelnevalt infot annavad, kes nendega kohtuma tuleb.

Tavaliselt istume saalis poolringis ja õpetajad istuvad laste taga, et lapsi ära ei varjaks.

Kohtumise lõpetan tavaliselt kuulajate küsimustele vastamisega ja siis kingin oma raamatu ning jätan lastega ja õpetajatega hüvasti. Siiani on alati kõik minu esitlustega rahule jäänud ja mul on alati meeldiv lastele esineda, sest ma armastan väga lapsi.

Ma naudin päevi, kui kohtun oma väikeste lugejatega ja näen laste silmades sära. Usun, et rõõm kohtumisest on vastastikkune ja loodan, et paljud kohtumised on veel ees.

Rubriigid: Raamatud. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

3 + 2 =
Please leave these two fields as-is: