Jutustus veest

Ühes ilusas linnas oli kord maja. See oli üsna uhke maja. Tal olid helekollased seinad, ilus punane katus ja rõdud- Ilusad suured ja üleni klaasist rõdud. Majas olid väga korralikud elanikud. Seal elas perekond Järvestik,  perekond Oja,  perekond Sputnik ja proua  Malle Pohl. Seal elasid veel ka kass Bellariinaroosa ehk Roosi ja suur koer Murka. Majal oli aga oma elanike pärast väga piinlik. Perekond Järvestiku lapsed Maria Laura ja Kert Georg  pesevad 2x päevas korralikult 7 minutit hambaid, kuid kahjuks jätavad nad alati nühkimise ajaks kraani lahti. Kuigi piisaks ainult klaasitäiest veest.Proua Pohl jälle jumaldas nõudepesu. Ta pesi nõusid igal võimalusel. Kui mustad nõud said otsa siis ta pesi puhtad nõud uuesti üle. Ja ikka nii, et vesi suure pahinaga jooksis.Perekond Sputnikutel oli tütar  Julia Too oli juba neiuikka jõudnud ja armastas ülekõige iseennast. Ta veetis tund aega  igal hommikul ja õhtul dussi all. Perekond Oja oli aga väga peen pere. Puhtad, kammitud ja hästi lõhnavad. Nemad käisid iga päev vannis.

Ühel ööl juhtus aga kummaline lugu.Kusagilt  kostus solinat ja mulinat ja vulinat, mis muutus järjest ja järjest valjemaks. Ümber maja lainetas ja pritsis vett nagu oleks  ookeanil puhkenud torm. Käis üks kõva kärgatus ja ….vaikus.

„Meie seda enam välja ei kannata!“, pahandas üks veider olevus.

„Mina ei taha enam inimestega tegemist teha.“

„Nemad meist ei hooli“

„ Mina olen selle perekonna pea ja mina ütlen KÕIK ! Meie kolime!“

„Aga kuhu? Kuhu me sinu meelest siis läheme?“ küsis peenike hääl

„ Ma ei tea! Läheme veekuninga juurde, tema teab“. Need, kes nõndamoodi pahandasid, olid selle maja veevarud.Ja nad hakkasidki minema. Üksteise seljataga  just nagu väike veenire. Peagi  jõudsid nad  linnast välja. Üsna linnapiiril kohtasid jänest kes oli oma käpakest vigastanud. „Mis sinuga juhtunud on jänkuke?“  küsis perepea. „Oi oi, hull lugu. Läksin mina oja äärde jooma. Pistsin käpakese vette ja üks terav elukas lõikas minu käpa katki. Nüüd ma olen vigastatud ja juua ma ikkagi ei saanud“„Seda peab lähemalt uurima, aga enne me saame sind aidata. Ma panen sulle Eluvett peale.“

Sõbrad suundusid jänese näidatud oja juurde. Ja mis nad nägid! Terve oja põhi oli kaetud igasuguse rämpsuga. Seal oli okastraadi juppe, purke, pakendeid, kilekotte….. Ja ka kuri „elukas“, katkine pudel, teravad otsad püsti.

„See on väga hull lugu. Oi-oi-oi! Sõbrad me peame kiirustama veekuninga juurde! Edasi kulges nende tee mööda oja kallast, ojaga koos nad siiski ujuda ei julgenud. Peagi muutus oja laiemaks ja temast sai jõgi. Nad arvasid, et nüüd on turvaline mööda jõge edasi sõita. Nad olid just kõik jõkke jõudnud kui üks silmadega krõpsupakk neist mööda kihutas. Veevarud lisasid kiirust ning said pakendi kätte ja tõmbasid selle kaldale. Pakendist roomas välja siil. „Aitäh, et mind kaldale tõmbasite. Arvasin juba et ma olen kadunud ega ma  ei ole ju suurem asi ujuja.“

„Aga kuidas sa vette said, mis sinuga juhtus?“

„Jalutasin mööda metsarada kui midagi mu okastesse takerdus. Tahtsin jõepeegelduselt vaadata, mis see on kuid kukkusin vette“

„Noh õnneks jõudsime sulle õigel ajal appi.“

Veevarukesed aitasid siilikese sellest jubedast krõpsupakendist  vabaks. Ning jätkasid teed vetevana juurde.

Nende tee kulges mööda jõge. Too aga muutus üha laiemaks ja suubus merre. Enne kui sõbrad jõudsid vetevana koduni kohtasid nad taas veidrat olevust. See oli nagu lind aga ei olnud ka. Too oli üleni must, kleepuv,lõhnas pahasti ja ei saanud üldse lennata. Kui sõbrad olid tolle eluka puhtaks pesnud ja Eluveega elule turgutanud nägid nad et see oli imeilus luik. Luik tänas neid ja jutustas, mis temaga oli juhtunud. Ta oli ennast pesnud nagu igal õhtul ja läinud siis ilusti oma pessa magama. Öösel tõusis laine ja kallas ta üle selle kleepuva sodiga- naftaga.

Edasi meie sõbrad enam minna ei julgenud. Nad seisid merekaldal ja hakkasid Veekuningat hüüdma. Peagi kostus tugeva tormi müra ning lainetest tõusiski Veekuningas. Kuulates ära oma väikeste sõprade mured jäi ta mõtlikuks. Lõpuks ta otsustas: “Nii mu sõbrakesed, te peate tagasi minema ja inimestele meenutama kui väärtuslikud on puhas vesi ja loodus. Nad peavad mõistma, et kui nad ei hoia loodust siis ei hooli ka enda ja oma laste tulevikust.“

„Aga kuidas me seda teeme, kui inimesed meid ei kuula!?“ küsis pisike veetilgake

„Ma annan teile kaasa võluvee, milles on kõik teie mured. Ning kui inimesed hommikul nägu pesevad, saavad nad aru kui valesti nad on käitunud. Ning loodame, et nad sellest ka õppust võtavad!“

 

Anne Auväärt, Alasniidu Lasteaia vanemõpetaja

 

 

 

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

14 + 3 =
Please leave these two fields as-is: