Lugedes artiklit laste omavahelisest suhtlemisest mänguväljakul,
tekkis mul küsimus, kas lastevanemad ikka teavad, et lapsed on tegelikult lasteaias hoitud ja kaitstud?
Esimene juhtum, kus kallistama tulnud last löödi ja veel ka kiusama hakati, toimus mõlema lapsevanema silma all küla mänguväljakul ja seal lasteaiaõpetajat juures polnud. Kui vägivaldselt käituv laps ka lasteaias käib, siis lasteaias ei pane keegi teisele lapsele jalga rinna peale. Lasteaias nõutakse löömise puhul vabandamist ja löömist tuleb seal harva ette. Õpetajad on alati koos lastega väljas ja jälgivad laste omavahelist suhtlemist.
Ehk peaks ka kodus lapsele selgitama, et teisi lapsi lüüa ei tohi ja alati peab vabandama, kui teisele liiga on tehtud.Antud juhtumi puhul lapsevanem oma last korrale ei kutsunud. Enamus vanemaid ju nõuavad oma lapselt vabandamist ja selgitavad, et mida sa ei taha endale, seda ära tee ka teisele.
Olles aastaid lasteaiaõpetaja töötanud, olen alati lapsi korrale kutsunud ka siis, kui lapsevanem juures on ja oma lapsel kõike teha laseb, mida laps soovib.
Ütlen alati otse välja, et laps ei tohi liumäge pidi alt üles ronida ega liumäel rippuda.
Ronimiseks on trepp või redel. Siis saab ka lapse ema aru, et kõik pole lubatud, mis lapsele pähe tuleb. Enamasti saab lapsevanem ise ka aru, et kui tema laps ongi osav trikitaja, siis nooremad näevad, teevad järele ja võivad viga saada.
Teise juhtumi puhul oli nelja lapsega ema liumäe juures, kus tema lapsed üles-alal ronisid. Teine ema lubas oma kaheaastase üles, kus tema last löödi.
Lasteaias ei löö keegi teist last jalaga näkku ja laste jälgimiseks me lasteaeda kaameraid ei vaja. Selleks on kogenud õpetaja, kes oskab olukorda hinnata ja konflikte ennetada.
Lasteaed kohustuslikuks? See peaks olema vabatahtlik. Kui vanem soovib oma last kodus kasvatada ja õpetada, siis on see tema valik. Paar päeva nädalas võiks laps siiski lasteaias käia. Lapsele oleks väga kasulik aeg-ajalt omaealistega suhelda. Ühel päeval tuleb ju kooli minna ja seal on igasuguseid lapsi. Lasteaias õpivad lapsed üksteist aksepteerima, mõistma, miks keegi rõõmustab või kurvastab. Eriti põnev on jälgida erivanuseliste laste käitumist: kuidas üksteist lohutatkse, abistatakse, õpetatakse teisele seda, mida tema juba oskab. Kas sinu laps oskab hularõngaga keerutada? Kas ta oskab redelil rippuda ja ennast käte abil edasi vinnata ühelt pulgalt teisele? Kas ta oskab kaugushüpet? Kuidas tal õnnestuvad palli kaugusvisked või täpsusvisked? Kas ta oskab kabet mängida? Kas ta oskab hüppenööriga hüpata? Kas ta oskab lauamängus või võidujooksus kaotada või on kaotuse puhul kurbus liiga suur?
Mõni laps lausa nõuab: “Õpetaja, hakkame kaugushüpet tegema. Kas juba varsti hakkame.”
No olgu, hakkame siis. Ja kohe on kõik kohal, kellele meeldib kaugust hüpata. Ja vaata, seal on ka üks kolmeaastane, kes hüppab kui konn ja kohe päris kaugele. Mõni kuueaastane jookseb läbi kasti ja alles siis hüppab. No mis siis? Peaasi, et lõbus on.
Iga laps on eriline. Kui ta pole osav hularõngaga keerutamises, siis on ta kindlasti väga osav arvutamises või joonistamises, laulmises või kukerpallitamises. Seda, et lapsed on erinevad ja kõik on milleski väga osavad ja tublid, õpitakse lasteaias. Seda, et elus on väga palju võimalusi nii konnflikti lahendamiseks, probleemidega või iseendaga toimetulekuks, õpitakse lasteaias.Lasteaias õpitakse koostööd tegema ja seda on elus vaja.
Lasteaias algab karjääriõpe. Väikestest plastiliinipallidest ja hambatikkudest saab ehitada Eifeli torni. Kui lasteaias kasvab palju erinevaid köögivilju, maitsetaimi ja lilli, saavad lapsed neid kasta, jälgida taimede kasvamist, panna suhu küpseid maasikaid, tomateid või herneid. Sõpradega koos on tore mängida ja plaani pidada, mida järgmiseks teha: kas peitust mängida, bändi teha või liivakastis pagariäri avada.
Ülle Tõnumaa