Kuidas kirjutada lastele

Olen kirjutanud filmistsenaariume, teatritekste ja näidendeid pika elu, lastele, noortele ja suurtele, paljud lapsed on näinud Sokisööjate lugusid või Sinise Saare kassi seiklusi..
Need olid kõik suured lavastused : hulk näitlejaid, palju tehnikat, suur esinemispind, samas publik oli paratamatult suhteliselt kaugel.
Paar aastat tagasi tekkis meie väiketeatril (Vana Vabriku Kinoteater) idee luua suurte etenduste kõrvale ka intiimsem ja hoopis isiklikum teatrivorm, selline, mida saab vajadusel ka lasteaeda üles panna. See on tundus väljakutsena ja tegelikult ta seda ka oli.
Kasvõi sellepärast, et meie jaoks algab teater vähemalt väikesest valguskopmlektist ja korralikust helitaustast.
Kirjutades lasteaedade lastele, arvestasin, et nad on justkui osa etendusest ,vahetu ja siiras osa oma reaktsioonide ja tagasisidega. Laps elab siin ja praegu,  kogeb vahetut hetke ja annab märku, mida ta asjadest arvab. Olen alati väärtustanud lapspublikut. sest neile sobib vaid üdini aus tekst ja mäng .Midagi ei tohi olla mängitsetud ja midagi ei tohi olla kunstlikku. Mulle meeldib kirjutada ausaid lugusid tõelistel ja olulistel teemadel just lastele, nemad saavad nii hästi aru ja nende jaoks ei ole vaja liigseid sõnu.
Nii sündis ka kammerlik lugu nukutüdruk Mannust, kelle mured on tegelikult tõsisemad
kui me sagelitäiskasvanutena ehk märkame- Mannu on nii üksildane, tal on raske leida sõpru, sest sõbrad eelistavad teisi lapsi.
“Mannu ja Võlur” etendusel on läinud üllatavalt toredasti nii suurematel lavadel kui lasteaedade sageli lausa pisikestes rühmaruumides..Pean tõdema, et minu hirm , et ehk nii tõsine ja südamlik lugu lapsi ei köida , oli täiesti asjatu. Lapsed neis saalides on olnud nii vaiksed ja kuulanud nii teraselt. Nende väiksetel näokestel on mõistmine ja arusaamine. Muidugi on nad alati rõõmsalt kaasa löönud vahvais vahemängudes ..ka lõbu ja nalja peab saama!
Lasteaedades mängimine on olnud väga eriline ja väga nauditav kogemus , vahetu kontakt lastega absoluutselt unikaalne.Lihtsalt meie ,loojad, peame olema parimal võimalikul tasemel, et väärida oma imelisi lapsi.
Peatselt asun kirjutama Mannu järgmist lugu, selles kohtub Mannu ühe kummalise tüdrukuga, kes pole teab mis kena..
Tean nüüd palju rohkem ja palju täpsemini, kuidas seda teha. Lapsed neis saalikestes ja rühmaruumides on mind palju õpetanud.

Aitäh teile, tillukesed targad inimesed.

Liia Kikas, näitekirjanik ja väiketeatri juht

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 + 6 =
Please leave these two fields as-is: