Elasid kord eit ja taat. Õhtusöögiks laual naat.
Taadil kõht jäi tühjaks naadist, eidel kahju hakkas taadist.
Jahupuru kraapis kokku, et saaks küpsetada kakku.
Kakuke, kui valmis sai, eidelt-taadilt sai siis pai!
Aknalauale sai vaevu mahtus, nõndaviisi see vaid jahtus.
Kakuke-see ümar pall, peagi oli akna all!
Veerema läks kakuke, veeres, veeres pallike.
Kakul vastu jooksis jänes. Jänes, kes on tõesti väle.
(Jänes)”Kõht on tühi, söön su ära, ära tee sa palju kära!”
(Kakuke)”Ära ära söö mind sa, parem sulle laulan ma.
(laul jänesele) Jänkuke, jänkuke, mina olen kakuke………
Pagesi taadi-eide käest, sinu eest ka kõigest väest!”
Kakul vedas sedasi, ta veeres, veeres edasi.
Varsti metsas kohtas hunti, kartis seda metsatonti.
(Hunt) “Kõht on tühi, söön su ära, ära tee sa palju kära!”
(Kakuke)”Ära ära söö mind sa, parem sulle laulan ma.
(laul hundile) Hundike, hundike, mina olen kakuke……
Pagesi taadi-eide käest, sinu eest ka kõigest väest!”
Kakul vedas sedasi, ta veeres, veeres edasi.
Siis aga vastu astus karu, karu aeglane ja maru.
(Karu) “Kõht on tühi, söön su ära, ära tee sa palju kära!”
(Kakuke)”Ära ära söö mind sa, parem sulle laulan ma.
(laul karule)Karuke, karuke, mina olen kakuke……
Pagesi taadi-eide käest, sinu eest ka kõigest väest!”
Kakul vedas sedasi, ta veeres, veeres edasi.
Rebanegi metsas hiilis, parajasti hambaid viilis.
Kuniks tundis rebane, miski veeres sabale.
(Rebane)”Kõht on tühi, söön su ära, ära tee sa palju kära!”
(Kakuke)”Ära ära söö mind sa, parem sulle laulan ma.
(laul rebasele)Rebane, rebane, mina olen kakuke……
Pagesi taadi-eide käest, sinu eest ka kõigest väest!”
(Rebane) “Su laul on kaunis, hääl on hea,
kuid kõht mul laulis-SIND SÖÖMA PEAN!
AMPS!!!
Katerin Rüütli