Kirp vaeseke otsa sai, ta elu on läbi.
Ja kahjuks veel sellisel moel: patta ta uppus. Oh seda häbi!
Ta pajaserval seisis, et veidi supileent maitsta.
Ta oli just abiellund ja armastas oma naist ta.
Kahjuks ta libises, patta kukkus
Ja nii seal ta vaeseke uppus.
Ta kihlatud naine nuttis
murest silmad peast.
Proua täi lukkas paja uppi.
Nüüd suppi ei keeda ta eal.
Külla trobikond linde tal jõudis,
neil tekkis küsimus kohe.
“Emand täi, mis juhtus? Oh õudust!”
Proua suust pääses valla ohe:
“Mu abikaas otsa on saand,
Nüüd on mul leinaaeg.”
Suur vaikus lindude pool võttis maad.
Nad leinasid samuti, oh sa aeg.
Linnud viskasid seljast suled maha.
Puu langetas lehed:”Ka mina leinata tahan.”
Kurvastas oja:”Mis teha nüüd enam?”
Ja leinates kuivas ka tema.
Tuli orjatar kannudega viima majaprouale vett.
Polnud alllikas tilkagi enam.
Või oli see enesepett?
Sai kuulda ta kurvast loost,
Ja lõhkus mõlemad kannud.
Majaemand siis küsis: “Tohoo,
kas oja siis vett ei andud?”
“On ojal nüüd leinaaeg.
Ta puhkab kauni looduse süles.”
“Ka minul on leinaaeg!”
hüüdis proua ja kallas end supileemega üle.
Majaisand siis tuli ja küsis:” Proua, miks kapsad teil peas?”
“See on täiproua leiana pärast, mu isand.”
“Kas tõesti?” peremees kisas.
Ta endal kiviga purustas pea.
Heitis hinge sealsamas ja suri.
Õpetajahärra siis tuli.
Ta küsis:”Mis juhtus, et tulemas matus?
Ah täiproua leina pärast? Nüüd endal habeme välja ma katkun.”
Siis küsisid koolilapsed: ”Mis õpetajaga juhtus?”
“Lein täiproua pärast mul on, ei saa olla rõõmus ühtepuhku.”
Iga lapssuke nutma puhkes, kuuldes täiproua murest.
“Nii kurb!” hüüdsid lapsed ja kostsid: “Leina märgiks me homme kooli ei tule!”
Ülle Tõnumaa