SISSEJUHATUS
Lapsepõlves luuakse inimese elukaare alusmüür. R. Steineri arvates saavutavad inimese füüsilise keha organid oma kuju enne seitsmendat eluaastat, hiljem need ainult kasvavad nende vormide põhjal, mis selleks ajaks on välja kujunenud. Sellest saame järeldada, et eelkooliealise lapse tervist kaitsta ja hoida on täiskasvanute ülesanne.
Lähtudes R.Wileniusest peetakse kuni seitsmenda eluaastani kasvatuses olulisemaks lapse kehalise olemuse hoidmist, sest kasvatuse raskuspunkt on sel perioodil kehalisel, füsioloogilisel arengul.Lapse liikumisaktiivsuse ja motoorse arengu toetamises etendab suurt rolli täiskasvanu. Vanemad peaksid lapsi innustama oma liikumisvajadust rahuldama, mitte seda pidurdama.
Tänapäeva lapsed ja teismelised on tänu väheliikuvale eluviisile füüsiliselt vähem arenenud kui samaealised paarkümmend aastat tagasi.Ilmselge on fakt, et nad haigestuvad kergemini külmetushaigustesse ja saavad sagedamini traumasid, neil on kalduvus ülekaalulisusele ja umbes 30% lastest esineb rasvumist või liigset kaalu.
KEHALISE AKTIIVSUSE IGAPÄEVANE NORM
Laste liikumine peab olema regulaarne ja igapäevane, tihti korduv ja lõppkokkuvõttes palju tunde kestev tegevus. Nädalas soovitatakse liikuda 15-20 tundi. Laps ei talu kuigi pikka aega ühetaolist liikumist,sellepärast peab liikumine sisaldama palju puhkehetki ja olema vaheldusrikas. Laste liikumise juures on eriti oluline mitmekülgsus, kuna lapse organism ei ole valmis liiga ühekülgseksliikumiseks.
Kehalist tegevust soodustab lapse kaasasündinud liikumishimu. Lapsed on füüsiliselt aktiivsed, sest neil meeldib mängida, neil on vaja eakaaslastega suhelda, nad tahavad arendada oma liikumisvõimekust ning väljendada end läbi füüsilise tegevuse.
Kui me soovime, et lastel kujuneks pikaajaline tava olla kehaliselt aktiivne, peame harjutama sellist käitumist. Otsige võimalusi, et vähendada aega, mida lapsed kulutavad televiisori vaatamisele, videomängude mängimisele või päevas rohkem kui 60 minutit korraga paigal istumisele. Üritage lisada laste päeva enam aktiivset aega, kui nad on istuva eluviisiga. Lapsed peaksid end liigutama kogu päeva jooksul iga tunni järel, et rahuldada oma vajadust pideva tegevuse järele. Lapsed peaksid olema füüsiliselt aktiivsed iga päev ning harrastama erinevaid kehalisi tegevusi.
1. Eelkooliealised lapsed peaksid saama vähemalt 60 minutit korrastatud füüsilist tegevust päevas.
2. Eelkooliealised lapsed peaksid saama päevas vähemalt 60 minutit ja kuni mitmeid tunde kestvat korrastamata füüsilist tegevust ning ei tohiks olla paiksed rohkem kui 60 minutit korraga, välja arvatud magamise ajal.
3. Eelkooliealised lapsed peaksid arendama liikumisoskusi, mis on aluseks keerulisematele liikumisoskustele.
Osa liikumisest peab olema füüsiliselt väsitav ehk teisiti öeldes: laps peab hakkama hingeldama ja tema südame löögisagedus peab tõusma. Liikumine ei tarvitse kesta korraga pikka aega , see võib koosneda mitmest lühikesest (10-minutilisest ) perioodist.
Kui lapsel on juba varajases eas välja kujuntatud liikumisharjumus ja vajadus regulaarselt füüsilisi harjutusi teha, siis hilisemas üleminekueas kinnistub sisemine vajadus aktiivseks ja terveks eluviisiks.
LIIKUMISE VAJALIKKUS LAPSEEAS
Inimesel on kaasasündinud tarve liikuda.Liikumine mõjutab lapse minapildi ja eneseväärikustunde tugevenemist ja toetab sotsiaalsuse ning mõtlemisprotsesside arengut. Kasvatuslikus lähenemisviisis vaadeldakse liikumist kui kasvatuse vahendit. Lapsest lähtuv kasvatus arvestab laste individuaalseid erinevusi ja vajadusi. Liikumisharjutuste abil saab piisavalt luua kasvatuslikke olukordi, mis suunavad lapse sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Kui liikumistegevustes peetakse tähtsaks laste vahelist võistlemist paremuse pärast või kui viimaseks jäänu peab mängust välja minema, võib lapsel liikumisest jääda ebameeldiv mälestus. Väga sageli vajavad kõige rohkem liikumist just need lapsed, kes jäävad viimaseks. Lastel on suur eduelamuse tarve ja ka liikumises ei tohiks seda pisendada. Oma keha tunnetamine, samuti eneseväärikuse ja eneseusalduse tugevnemine on lapsele varajase lapseea arengus eriti oluline ning neid saab väga edukalt toetada mitmekülgsete liikumismängude ja -harjutustega. Kui lapsele pakutakse võimalusi ise välja mõelda ja lahendada liikumistegevustesse kätketud probleeme, siis selle tulemusena areneb lapse mõtlemine.
Lapsel peab olema võimalus arendada endas erinevaid külgi, et tekiks huvi liikumise vastu. Lubage lastel füüsilist tegevust valida. Kui te lubate neil kogeda erinevaid tegevusi, näitavad nad teile, mida nad naudivad. Kasutage lastele meeldivat tegevust hüppelauana nende kehalise tegevuse edendamisel.
Kui õppetegevused on küllalt mängulised, võimaldavad lapsel ise välja mõelda ja proovida ning on pedagoogiliselt õigesti korraldatud, siis on loodud head tingimused lapse individuaalsetele eeldustele vastavaks arenemiseks ja kasvamiseks. Kui tervel lapsel on piisavalt võimalusi vabaks liikumiseks ja teda on eale vastavalt suunatud, saavutab ta tõenäoliselt sellised kriteeriumid, millest on kasu tema arengule ja õppimisvõime kujunemisele.
MOTOORSETE OSKUSTE OMANDAMINE
Põhilised liikumisoskused on olulised laste füüsilise aktiivsuse seisukohalt terve nende lapsepõlve seisukohalt. Oskustega laps on aktiivsem ja jätkab uute ning raskemate oskuste õppimist hiljem alg-ja põhikoolis.
Põhiliigutused kujunevad lapsel välja 2-7 aastaselt.Algetapil (2-3.a.) teeb laps esimesi katsetusi. Liigutused ei ole veel kordineeritud, rütmilised. Põhietapil(3-5 a.) kordinatsioon ja rütm paranevad ja laps suudab oma liigutusi paremini kontrollida.Välja kujunenud etapil (6-7 a.) on liigutuse kõik osad omavahel integreerunud õigeks ja kordineeritud tervikuks. Sooritus paraneb pidevalt st. laps on võimeline viskama kaugemale, jooksma kiiremini, hüplema koordineeritumalt jne. Viimase etapi saavutamine toimub erinevatel lastel erinevas eas. Närvisüsteemi organiseerumise teooria järgi jääb viimase arenguetapi saavutamine puudulikuks, kui üks või mitu eelmist etappi on jäänud ebatäiuslikeks või üldse vahele jäänud.
Lapse liigutusliku (motoorse) arengu tase sõltub omandatud liigutusoskustes, vilumustest ning kehalisest (motoorsest) võimekusest. Liigutusoskuste, vilumuste eelduseks on hästi omandatud baasmotoorika, s.o. igapäevaelus kasutatavad või kasutatud liikumised, liigutused ja vahendite käsitsemisega seotud tegevused.
Lokomotoorsed tegevused e. liikumine: kõndimine, jooksmine, hüppamine, hüplemine, ronimine, roomamine, veeremine, keerutamine.
Mittelokomotoorsed tegevused e. liigutused: mitmesugused kehaasendid (seisud, isted, lamangud, ripped, toengud jms.), liigutused jalgade, käte, kere,peaga.
Manipulatiivsed tegevused e. (vahendi) käsitsemine: viskamine, püüdmine,veeretamine, kandmine, lükkamine, vedamine jms., aga ka kirjutus-ja joonistusvahendite, kääride, söögiriistade kasutamine, nööpimine, paelte sidumine.
Baasmotoorika ei ole õpitav, pigem harjutatav. Kehalised harjutused soodustavad baasmotoorika omandamist. Näiteks erinevaid kehaasendeid ja liigutusi, mille eesmärgiks on liigutuste tunnetamise ning kontrollioskuse omandamine, aga ka õige rühi saavutamine, saab harjutada üldarendavaid võimlemisharjutusi tehes.
Erinevate tegevuste, liigutusoskuste kordamine(harjutamine) arendab lapse kehalist võimekust. Viimane on omakorda eelduseks uute liigutusoskuste omandamisel.
Liikumisvilumuste kujunemiseks ja liikumisosavuse kasvuks vajab väikelaps mitmekesiseid liikumisvõimalusi.
Liikumist tasub harjutada erinevates kohtades ja oludes:joosta ja hüpelda laudpõrandal, parketil, asfaldil, pargiteel, liivas, langenud lehtedes, vees, lumes.
Kehatunnetust aitab arendada liigutuste sooritamine erinevates asendites:tõsta ja langetada või sirutada ja kõverdada käsi, jalgu istudes (toengistes, harkistes, põlvitusistes, rististes, põrandal, toolil,võimlemispingil, kivil), toengpõlvituses või lamades (selili, kõhuli, külili, algseisus, harkseisus, käärseisus) ja istudes (toengistes, harkistes, rististes põlvitusistes; toolil, pingil, liivakasti äärel, mahalangenud puul).
Käte osavus ja lihastunnetus paranevad mitmesuguseid vahendeid käsitsedes:visata, püüda, põrgatada ja veeretada saab erinevaid palle(tennisepallid, keskmised või suured kummipallid, õhupallid), rõngaid, aga ka looduslikke viskevahendeid (käbid, kivid, lumepallid, oksad),lükata ja vedada võib mänguasju (auto, nukuvanker), kelku.
PEREKONNA TÄHTSUS LAPSE FÜÜSILISE AKTIIVSUSE KUJUNDAMISEL
Perekonnal on märkimisväärne mõju väikeste laste harjumustele ja käitumisele. Tähelepanu peaks pöörama iga lapse vaimsele, sotsiaalsele, emotsioonalsele ja füüsilisele harimisele. Vanemad on lapse elus kõige mõjukamad. Uuringute käigus on leitud, et lapsed on suure tõenäosusega aktiivsed, kui nende vanemad või õed-vennad on on aktiivsed, kui nende vanemad toetavad mängu ja füüsilist tegevust ja kui neil on mugav juurdepääs mänguväljakutele. Lapsevanemad peaksid lõbusate ja sportlike koguperetegevuste korraldamisel jälgima järgnevaid lihtsaid juhtnööre:
- Andke head eeskuju. Kui kergitate end diivanilt üles ja liigutate, teevad teie lapsed sama.
- Looge võimalusi füüsiliseks tegevuseks. Lapsed vajavad selleks mugavaid olusid. Käige sagedasti rannas, pargis, mänguväljakul, võtke osaaktiivsust nõudvatest lõbusatest tegevustest nagu veesport või kelgutamine jne.
- Valige mittevõistluslikud tegevused. Valige tegevused, kus ei ole võitjat ega kaotajat, eriti kui mäng toimub õdede-vendade vahel. Üritage rõhutada, et tegevus on tähtsam kui võistlemine.
- Mängige aktiivsust nõudvaid mänge pidudel ja ostke selliseid sünnipäeva kinke, mis soodustavad kehalist aktiivsust.
OHUTUSE TAGAMINE KEHALISEL LIIKUMISEL
Täiskasvanutel lasub kohustus tagada laste turvalisus. Ohutus peaks olema esmane eesmärk. Määrake kindlaks reeglid ja veenduge, et mängualal ei ole takistusi ega ohtusid. Lastel peaksid olema aktiivsete mängude jaoks ohutud, avatud mängualad. Õpetage lastele liikumist isiklikus alas ja teiste isiklike alade austamist. Õpetage neile, kuidas peatuda, alustada ning muuta suunda, samal ajal teisi lapsi ja nende keskkonda jälgides. Õpetage lastele, et palle, lendavaid taldrikuid ja muud sarnast tuleb kasutada oma oskuste arendamiseks, mitte teiste mängus osalejate ründamiseks. Füüsiliseks tegevuseks mõeldud varustust ei tohiks iialgi kasutada teiste laste viskamiseks või löömiseks.
KOKKUVÕTE
Laste liikumise eesmärgiks on arendada oskusi ja tekitada eluaegset huvi kehalise tegevuse vastu. Lastel tuleb luua tegutsemisvõimalusi ja anda ruumi nende mängule ja liikumisele.
Inimaju on suuteline abstraktselt mõtlema alles siis, kui omab piisavalt informatsiooni kehast ja ümbritsevast maailmast. Laps hangib niisugust informatsiooni peamiselt liikudes. Mida paremini suudavad lapsed oma liigutusi valitseda, seda suurema vabadusega saavad nad keskenduda raskete probleemide lahendamisele ja uute asjade õppimisele (Jean Piaget, psühholoog).
Kasutatud allikad
Pantšenko, V. Tervise ABC tulevastele meistritele ja mitte ainult. Vitali PantšenkoE-post:vitpan@hot.ee ISBN 9949-13-096-4
Karvonen, P. Liikumisrõõm.2003, AS Ilo Kirjastus
Torm,M., Palm, H. Laps ja Lasteaed. Lasteaia õpetaja käsiraamat. AS Atlex 2005 Tartu
Piisang, M. Kehalisi harjutusi koolieelikutele. Abimaterjal lasteaiaõpetajale. Tallinn 1999
Konsultandid: Piisang,M., Suurorg, L.,Vokk. R. Heategu lapse südamele. 2001. Tallinn: Eesti Südameliit
Viivi Rae ja Merle Münti
Tartu Maarjamõisa Lasteaia vanemõpetajad