November – lumi tuli! Ehkki teed on märjad ja lumelörtsised, on ometi suur hulk ilmakodanikke, kes lume üle õnnelikud on. Lapsed muidugi! Lasteaias õuesoleku ajal rassivad kõik lumekindlust tehes, palle veeretades ja kokku mätsides. Valmis lumepallid pannakse kelgule või käru peale ja veetakse lumelossi juurde. Loe edasi »
Maikuu. Sirelid ja kastanid õitsevad. Ilm on lausa suviselt soe.
Lasteaias on tulemas lõpupeod. Pääsupojad lähevad pesast teele, et oma tiibade tugevust proovida.
Ega see kooliminek nii lihtne olegi. Vahest isegi murettekitav. Nüüd peab laps ise hakkama saama, ise ennast võõraste laste seas kehtestama, leidma sõpru, julgema õpetajalt abi paluda, kui ülesandest päris täpselt aru ei saanud. Õpetaja on aga väikese koolilapse suur sõber, et aidata ja toetada.
Lasteaias õpitakse lõpunäidendit, laule, tantse, luuletusi. Ja õpetaja läheb järjest murelikumaks. Kohe ongi lõpupidu ja siis nad lähevad. Neli aastat on üheskoos mängitud ja õpitud, koos naerdud ja vahel ka nutetud, üksteist lohutatud. Ja õnnelikud oldud, et rühmas on nii toredad ühtehoidvad lapsed. Loe edasi »
Veebruar, ilma lumeta talvekuu. Päev on pikem ja valgem, päikesepaiste toob naeratuse näole. Linnud vidistavad, nagu oleks aimata kevadet.
Lapsed ootavad lund, paljud täiskasvanud ka. Mõnel pool saab lausa suusatada, pealinnas mitte.
Küll tahaks suusarajale minna! Suusad sügelevad esikus, seda on lausa tunda.
loe edasi… Loe edasi »
Lasteaias kõlavad jõululaulud, laternate valgel tullakse ja minnakse, on imeline aeg. Lapsevanemate tõtlikud sammud muutuvad rahulikuks, aeg võetakse maha, kui hubasesse ruumi jõutakse ja mõnedki avaldavad arvamust: “Ei tahagi tööle minna.Lastel on hoopis mõnusam elu.“
Ja ongi. Tehakse jõulukaunistusi, sealhulgas paberist kuusekorvikesi, mitmevärvilisi kette, mõõdetakse, kelle oma pikem on, küpsetatakse piparkooke, tehakse jõulukaarte. Pidu on ju juba mõne päeva pärast – aasta kõige oodatum aeg.
loe edasi… Loe edasi »
Novembrikuu toob kaasa mõtlikkuse ja iseendasse süüvimise.
Mõtleme sõpradele, kes on meie ellu valgust ja rõõmu toonud,
kuivõrd meie oleme suutnud ja tahtnud endast anda, et päev muutuks kaunimaks. Alati on keegi, kes vajab meie toetavat sõna, meie sõbralikku pilku ja kui tihti me ei märka seda. Liiga palju tundub isendal probleeme olevat. Tegelikult on meie põhimure laste, pere ja tööga seonduv, seega igapäevamured. Vajame igapäevatarkust, et meie rõõm ei kaoks. Vajame loovust, et iseend leida, et iseendaks jääda. Kui miski tundub meie elust puudu olevat, peaksime rohkem vaatama iseendasse, sest õigeid vastuseid leiame just iseenda seest.
Loe edasi… Loe edasi »
Käes on kooliaeg ja klassid täis õpihimulisi lapsi. Õpetajale on see väljakutse – hoida õpihuvi ja pakkuda lastele põnevaid arve ja fakte, mis kutsuvad ise otsima, uurima, avastama, raamatuid lugema, internetiavarustel andmeid koguma.
Eriti innustunud on esimese klassi õpilased, nad lausa neelavad õpetaja sõnu, nad on üksainus silm ja kõrv. Ja kodus öeldakse: ”Õpetaja ütles nii…” Katsu siis vastu vaielda, kui õpetaja ütles nii.
Juunikuu, suve algus. Ilm on mõnusalt soe, isegi vihmasagar jõudis meid üllatada.
Lasteaiad lähevad suvepuhkusele. Kõik mõtlevad, kuidas puhkust parimal viisil ära kasutada. Õpetajad vajavad midagi hingele, kehale ja vaimule. Lapsed ootavad ärakuulamist ja koostegutsemist. Nüüd ehk on isal-emal rohkem aega.
Mets ja meri ootavad puhkajaid. Raamatud kutsuvad lugema. Õues kohisevad vahtrapuud, kased sahisevad, aedades levib meeldiv grillimise lõhn.
Maikuu kogu oma õiterohkuse, roheluse, mesilaste sumisemisega on kõige ilusam aeg aastas. Puude lehed on helerohelised, noored ja ootusärevad. Ka inimeste hing on ootust täis.
Suur õitsemisaeg on alles ees.
Lasteaias on lapsed oma peenardele lilleseemneid külvanud. Ühel peenral on saialilled tärganud, teisel isegi porgandid ja neid tuleb ettevaatlikult harvendada, et sügisel oleks, mida välja tõmmata. Kastmine ja rohimine on tore töö. Kui palju sel väikesel peenral ikka umbrohtu tekib! Kõik tahavad aidata taimede eest hoolitsemisel. Oma peenar ju.
On sinililleaeg. Mets ja aed rõkkab linnulaulust, õhk väreleb päikesest, soe kevadine vihm paneb muru rohetama. Puudel on väljas uudishimulikud rohelised hiirekõrvad, need näevad ja kuulevad kõike. Pärast vihma on õhk nii meeldivalt värske. Nüüd on hea olla inimene. On kevad ja kõik alles ees. Kui ka mured kimbutavad, siis tead, et enamus asju läheb ikka kuidagi korda.
Lasteaias on liivakast täis ehitajaid, pagareid, autojuhte.
Märtsikuu teeb meele rõõmsaks. Nii suur kui väike tunneb päikeselisest päevast heameelt. Kõik sünge ja stressitekitav kaob, kui päike end näitab. Tema võluvägi kisub naeratuse näole, muudab hinge rahutuks. Ja toob ootuse südamesse: varsti, üsna varsti algab kevad!
Lumeta talve puhul ei tea inimesed, mida arvata, on talv või pole. Ilm on vihmane, sombune, siis tuleb kaunis päikesepäev ja tundub, nagu hakkaks kevad tulema.Veebruari algul? Ei veel.
Eks tegemist jagub ikka: kiired tööpäevad, pereelu, lapsed ja nende probleemid, vahel on aega sõbra poolt läbi astuda ja rahulikult lobiseda.
Võtame aja maha, naudime paari imelist päeva, kui lumevana külas käib. Suusarõõm on eriline nauding. Kasutame ära selle vähesegi võimaluse lumes müttamiseks-lapsed kaasa ja kelgumäele.
Sügis on värvinud pihlapuud punaseks ja puistanud teedele kirevaid vahtralehti. Inimesed on muutunud rahulikumaks ja mõtlikumaks.
Lapsed käivad koolis. Ka lasteaias toimetavad väikesed inimesehakatised, kellel on iseloomu ja pealehakkamist. Aina vaata ja imesta, millise järjekindlusega nad oma tahtmised teoks teevad.
Aasta hakkab lõppema, kaunis jõuluaeg on möödas. On aeg teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Kindlasti on igaühel paar meeldivat asja,mis on hästi läinud, mille üle rõõmustada. Tore on istuda perega koos peolauas, vaadata võbisevat küünlaleeki ja soovida, et uus aasta meiega igati eeskujulikult käituks, tuues kaasa meeldivaid üllatusi ja uusi väljakutseid.
Head uut aastat!
Suvi on sujuvalt läinud üle sügiseks ja mõnus on kõndida sahiseval lehevaibal. Lasteaedades on alanud uus tegutsemisrohke õppeaasta ja rühma tegevuskavade koostamine. Uued lapsed ja uued vanemad on jõudnud rühma ellu sisse elada ja õpetajatel on järgmised lapsed kooliks ette valmistada: need kõige vanemad, kõige tublimad ja kõige nutikamad. Mida teha, kui kõik neist veel lugeda ei oskagi – neil pole veel lugemise vastu huvi tekkinud. Võtame asja rahulikult, iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Kevadeks hakkavad nad kõik lugema. Kasvõi kogemata. Õpetajate kavalusel pole piire.
Möödas on suve kõige lühem öö, jaanitulede tõrvalõhn hajunud, kuid suvi kestab. Kaunis Eestimaa suvi: lõokese sillerdus taevas, koera haukumine, puude kohin ja see imeline vaikus õhtu eel. Nüüd on hea olla inimene, mõtleb igaüks. On suvi, on puhkuste aeg ja ka ajakiri Lasteaed võtab puhkust. Meri kutsub, ootavad suvised laagrid, nende tegemistest-askeldustest räägime septembrikuus.
Lapsed on kooli saadetud. Kuidagi kurvaks teeb meele, et jälle on armsaks saanud lapsed läinud. Ega neid kinni hoida saagi. Lasteaiaõpetajad peavad jääma lasteaeda, nemad ei saa kooli kaasa minna. Tulevad uued lapsed, väikesed seenenööbid. Ja kõik algab uuesti. Mida siis vahepeal teha?
Hea Lasteaia lugeja!
Oleme jõudnud kevadesse ja esimesed sinililled soojendavad südant. Südant soojendab ka see, et oleme saanud palju kirju ja ka kaastööpakkumisi. Paljud lasteaiajuhatajad ja ka lasteaiaõpetajad on helistanud ja küsinud, kuidas saab meie ajakirja tellida. Vastan: kahjuks ilmub meie ajakiri esialgu ainult internetis. Oodatud on kõik kaastöö- ja koostööpakkumised. Kuna meie ajakiri on sõltumatu ajakiri, võib igaüks selle veergudel oma arvamust avaldada, oma ideid välja pakkuda.
Oleme jõudnud Lasteaia kolmanda numbrini. On hea meel tõdeda, et lugejaid on juba üle 1400, palju on ka neid, kes korduvalt lehekülge külastavad. Külastades Pedagoogika arhiivmuuseumi ja vesteldes teadur Mare Tormiga, sain teada, et ajakiri Lasteaed ilmus esmakordselt 1930. aastal, kokku ilmus kuni 1932. aastani 8 numbrit. 1930.aasta ajakirjas kirjutasid endisaegsed lasteaednikud oma rõõmudest ja muredest, ka uutest suundadest koolieelses kasvatuses.
Loe edasi »
Avame seekord kaks uut rubriiki – “Vahetame mõtteid” ja “Lasteaiast kooli”. Rubriigis “Vahetame mõtteid” saab iga lasteaiaõpetaja rääkida oma töökogemustest, mõtetest, mis murelikuks teevad ja ka rõõmudest seoses lasteaiatööga ja lastest üldse. Kuna meil on sõltumatu ajakiri, on oodatud kõik arvamused. Kui te ei soovi oma nime avaldada, võime seda muuta, et artiklist probleeme ei tekiks.
Rubriigis “Lasteaiast kooli” ootame teie mõtteid seoses laste koolisaatmisega, erivajadusega lastest, kes kooli lähevad, ootame psühholoogide, lapsevanemate ja ka algklassiõpetajate mõtteid. Samuti teie mälestusi esimesse klassi astumisest või oma esimesest õpetajast.
Eelmise LASTEAIA numbri ilmumisest on päris palju aega möödas. Vahepeal on kevadest saanud sügis. Kindlasti vaatab nii mõnigi LASTEAIA lugeja, et ikka veel pole uut ajakirja üleval, ikka veel on lugemiseks ainult kevadised lood.
Esialgu käib ajakirja loomine põhiliselt toimetajate ja kaasautorite vabast ajast ja entusiasmist. Ka kulude katteks tuleb praegu veel iseenda rahakotti kergendada. Loodame, et tulevikus hakatakse meie vastu suuremat huvi tundma ja materiaalne kitsikus pole enam nii segav. Küll kunagi paistab ka meie nn tunneli lõpus valgus… Peab ainult väga tahtma, ja tahtmist meil on.
© 2005-2006 Ajakiri Lasteaed - Eesti lasteaiaõpetajate ajakiri. Kõik õigused kaitstud.
Kontakt
Reklaam
