Mängud, mis allpool kirjas, on tekkinud vajadusest integreerida lugema ja kirjutama õpetamine nädala teemaga. Neid mõtteid võib kasutada, kui hääliku ja tähe mõiste on kinnistunud ja lapsed oskavad tähtedes näha häälikuid tähistavaid märke.
Loodus läheb meist iga päevaga üha kaugemale. Inimene püüab uusimate tehnoloogiliste leiutiste abil oma elu hõlpsamaks muuta. Muudabki, sageli ikka veel arvates, et ta on looduse kroon. Teisalt saab üha selgemaks tõdemus, et inimene on osa loodusest, kes elab selle rütmi ja reeglite järgi nagu iga teinegi elusolend. Näilise heaolu taga varitsevad inimest tema enda poolt tekitatud ohud. Meie planeedil on jõudnud kätte ajajärk, kus inimene peab õppima ennast iseenda vastu kaitsma – kaitsma loodust.
Meil kõigil tuleb aeg-ajalt teha näidistunde ja see määratakse kindlaks pedagoogilisel koosolekul, kes viib läbi lugemise ja kirjutamise tunni, kes kuulamise ja kõnelemise tunni, kes võrdlemise ja arvutamise tunni., kes kunstitunni jne. Mina valisin teemaks kuulamise ja kõnelemise – näitemängu kui vahendi uue kirjanduspala tutvustamiseks.
Loe edasi »
Olen oma aastatepikkuses töös lasteaiaõpetajana pannud tähele, et igal aastal on rühmas vähemalt üks laps, kes paistab välja tähelepanuvajadusega.
Ta kurdab tihti, et pea või kõht valutab, kuid ise on seejuures üsna kõbusa väljanägemisega. Kui lapsel kõht päris tõsiselt valutab, on tal tuju paha või ta lausa nutab valust. Kõhuvalu puhul lasen lapsel kükakil kõndida, kuna valu võib olla gaasidest. Kui sellest abi pole, tuleb helistada emale või isale, et viia laps arsti juurde.
Olen töötanud lasteaias 34 aastat ja tööst rõõmu tundnud. Septembris 2006.a täitub mul 35-es tööaasta ja eelmisel sügisel seadsin eesmärgiks enda poolt valmistatud õppevahendite abil laste õppetegevus mängulisemaks muuta.
Meie lasteaia eripäraks on mäng, sest see on lapsele loomupärane vajadus. Mängides on laps vaba, teeb ise valikuid koha ja aja suhtes. Mängu kaudu on lastele teadmiste omandamine lihtne ja huvitav. Mängu abil elab laps läbi oma emotsioone, tavaliselt on need positiivsed, vahel ka ebameeldivad (kaotamine võistlus- või lauamängudes).
Kõik kasvatajad on aeg-ajalt kuulnud, kuidas lapsed üksteiselt küsivad: ”Kas sa mängid minuga? Kas sa oled minu sõber?” Eitav vastus teeb nukraks ja vahel ajab lausa nutma. Tavaliselt lahendab mure seda märganud täiskasvanu sekkumine, mõnikord tuleb üksi hakkama saada.
Loe edasi »
Minu nimi on Ene Urb. Ma olen Tallinna Kivila Lasteaia Hea Alguse rühma õpetaja. Tahaksin jagada oma kogemusi töös Hea Alguse programmiga.
Hea Alguse programmi alus on demokraatia lasteaias. Milles see väljendub?
See süsteem pakub kõigepealt erinevate võimaluste paljusust. Seletan lähemalt. Kui nädala teemaks on võetud näiteks kevad, siis selle teemaga tegelemiseks on rühmas vähemalt 7 võimalust. Kogu rühmaruum on jagatud tegevuskeskusteks. Seal on kirjaoskuskeskus, raamatunurgaga lauamängukeskus, kunstikeskus, teaduskeskus, kokanduskeskus, loovmängukeskus, autokeskus, ehituskeskus. Lastel on olemas oma algatus. See väljendub selles, et keskustesse ei planeerita tegevust rangelt õpetaja valiku järgi. Lapsed saavad näiteks kunstikeskuses voolida, meisterdada, maalida ja joonistada oma fantaasia järgi. Nädala teema on küll ette antud, aga selle teemaga saab laps varieerida. Ka väljaspool nädalateemat saab laps alati tegeleda omaloominguga. Keskuste süsteem paneb lapsi valikuid tegema. See omakorda arendab teovõimet ja otsustusvõimet. Seda on elus aga nii palju vaja!
Loe edasi »
Minu laps tunneb juba ammu tähti. Miks ta ei loe? Selline küsimus on tuttav paljudele õpetajatele. Milles on siis probleem?
Enamik lapsi hakkab lugema 6-8 aastaselt. Lugemisvalmidus kujuneb kahes osas: lapsel on selged tähed ja laps saab aru, millised häälikud ning millises järjekorras sõnas kõlavad (täht – mida kirjutame; häälik – mida hääldame).
Loe edasi »
Elus tuleb ette olukordi, kus igaüks vajab abi. Ka tugev inimene tunneb end aeg-ajalt jõuetuna. Vahel veel hädad ja õnnetused kuhjuvad – kaevupump läheb katki, tüli mehega, probleemid töö juures, lemmikloom tuleb koju kolme jalaga, ja sa pead kõigega üksi toime tulema. Haige loom kaenlas, rongile, siis loomakliinikusse, kus selgub, et midagi pole teha, loomaga hüvasti jätmine, kastiga koju toomine, maha matmine. Ja see tühjus ja valu hinges.
Loe edasi »
Kui minu vanem poeg oli nelja ja poole aastane ja noorem sõimeealine, läksin end kasvatajaks tööle pakkuma kodukandi lasteaeda. Juhataja oli töölevõtmisel kaunis karm. Tema tingimuseks oli avaldusele märkida, et lahkun töölt koos lastega.
Olin noor ja rumal, olelusvõitluses nõrguke.Tuli uus kasvataja, kes sai poolteist kohta, mina jäin poole kohaga. Otsustasin koju jääda. Mõtlesin juba minna kodu lähedale vene lasteaeda tööle, kuigi minu vene keel oli sama nõrguke kui ma ise.
Loe edasi »
Tallinna Komeedi Lasteaia juhataja Helin Värtina: Olen lasteaia juhataja ametis kolmandat aastat. Eelnevad aastad olen olnud lasteaiaõpetaja.
Seetõttu on mul õpetajaks olemise kogemust üsna palju, juhataja amet on aga suhteliselt uus ja kogemusi vaid paari aasta jagu. Siiski olen korraldanud juba kaks konkurssi lasteaiaõpetaja ametikohale. See on üsna raske ja õiget otsustamist nõudev ülesanne. On vägagi oluline, kellega seda ühist teerada käia. Ainult hea meeskond suudab kujundada lasteaiale meeldiva ja eripärase näo.
Loe edasi »
Koolieelses eas on kõik lapse tegevused mängulise iseloomuga. Laps tegutseb tegevuse enda pärast, tulemus teda veel ei huvita – just nii, nagu see toimub mängu puhul. Mängu võib igal hetkel lõpetada ja alustada uut: mängin, kuni on huvitav, kui enam pole, alustan teist mängu või tegevust, mis tundub sel momendil huvitavam olevat. Selle suhtumise kannab laps üle tegevuse teistelegi liikidele – õppimisele ja tööle.
Aastal 2006 ei ole lasteaiaõpetaja enam keskharidusega tore hoidjatädi, kelle ülesandeks on hommikul lapsed vastu võtta ja õhtul taas lapsevanemale toimetada. Jälgides aeg-ajalt Perekooli foorumit www.perekool.ee või ajakirjanduses esitatavaid seisukohti, on selgelt täheldatav, et just selline on suurema osa lapsevanemate arusaam — kahjuks. Tuleb kurbusega tõdeda, et ei olda kursis ei kvalifikatsiooninõuete ega ka töö tegeliku sisuga. Ometi võiks olla lapsevanematel vähemalt elementaarteadmised mõlemast valdkonnast.
Loe edasi »
Tove Jansson on kirjutanud loo nähtamatust lapsest. Kuna last ei märgatud, muutus ta nähtamatuks.
See lugu on Markist. Mark käib lasteaias. Vanemad käivad tööl. Laps justkui oleks olemas ja justkui ei oleks ka. Ta on laps, keda ei panda tähele, keda ei märgata, kellel nagu polekski tundeid. Aga on ju! Ja valutav hing sunnib end märgatavaks tegema teiste kiusamise näol. Märka mind! Mul on valus!
Loe edasi »
Töötan Lasnamäe lasteaias ja tean, et järjest rohkem muukeelseid lapsevanemaid paneb oma lapsi eestikeelsetesse lasteaedadesse, et laps juba maast-madalast õpiks selgeks riigikeele. Selge on, et sellisel lapsel on adaptatsiooniperioodil koormus kahekordne ning lapse kohanemisaeg seetõttu pikem.
Uue põlvkonna lapsed – kuidas nendega toime tulla! Ei taha nad kodus ega lasteaias kuuletuda, raske on neil meiega ja meil nendega. Või on meil liiga vähe silmi, liiga vähe kõrvu ja südamekuulamist? Autoritaarsus neile ei mõju. Võib-olla oleks õigem küsida neilt “murelastelt”: mida me peaksime tegema, et mõlemad ellu jääksime?
Loe edasi »
Me oleme huviline rahvas.
Me uurime maailma, kus elame.
Kes uurib, see avastab.
Me vajame seda, mida uurida,
me vajame aega ja ruumi uurimiseks,
me vajame teda, kes on meist kogenum, kellega saame arutada ja kelle abiga oma otsustusi kontrollida.
Me vajame teid – täiskasvanud: emad, isad, vanavanemad, õpetajad,
me vajame koostööd teiega, siis me areneme ja realiseerime arengueeldused, mis meie vanemad meile geenidega kaasa on andnud.
Loe edasi »
Tänapäeval on loomulik suhe loodusesse ja vahel kahjuks ka lastesse kadumas. Unustame ära selle lihtsa tõe, et igal asjal on oma aeg. Nii kistakse lapsed liiga varakult täiskasvanuellu, mõtlemata sellele, et järgnevad arenguetapid ei saa toimuda edukalt, kui eelnevate kulgu on häiritud. Selle üle tuleks mõelda, enne kui lastele juba eelkoolieas mitmekülgset intellektuaalse ülekaaluga õpetust pakkuda. Kas me sageli ei püüa siduda väikest last ühiskonna vankri ette enne, kui tal on jõudu seda vankrit vedada?
Loe edasi »
Meie lastel läks lasteaiaga kohanemine raskelt, lapsed on “emmekad” ja sageli külmetushaigustes. Vanema tütrega katsetasime ühes Mustamäe suuremas lasteaias, kui laps oli kolmene. Meil on aktiivne laps, kes armastab ronida. Lasteaias tekkis sellest kohe arusaamatus. Sõimerühma lapsed pidid mängima oma liivakastis ega tohtinud kõrvalasuvale liumäele minna. Kuid selles vanuses meie vanem laps lihtsalt ei mänginud liivakastis. Nii ei läinud meil isegi harjutamise aeg minu juuresolekul hästi.
Loe edasi »
2003.a. toimus Tallinna Õpetajate Majas konkurss lasteaiaõpetaja ametikohale sügisel avatavasse era-minilasteaeda Lõvimeri.
Konkursile läksin huvi pärast, ma ei pabistanud ega olnud pinges. Seal vesteldi minuga lasteaiast, lastest, õpetamisest ja tulevikuvisioonist. Paari nädala pärast tuli mulle kiri, milles teatati, et olen konkursi läbinud. Siis alles hakkasin pabistama, et kas oskan ja saan hakkama, sest eralasteaedades nõutakse veelgi kohusetundlikumat tööd.
Loe edasi »
© 2005-2005 Ajakiri Lasteaed - Eesti lasteaiaõpetajate ajakiri. Kõik õigused kaitstud.
Kontakt
Reklaam
