Vahetame mõtteid
Tove Jansson on kirjutanud loo nähtamatust lapsest. Kuna last ei märgatud, muutus ta nähtamatuks.
See lugu on Markist. Mark käib lasteaias. Vanemad käivad tööl. Laps justkui oleks olemas ja justkui ei oleks ka. Ta on laps, keda ei panda tähele, keda ei märgata, kellel nagu polekski tundeid. Aga on ju! Ja valutav hing sunnib end märgatavaks tegema teiste kiusamise näol. Märka mind! Mul on valus!
Töötan Lasnamäe lasteaias ja tean, et järjest rohkem muukeelseid lapsevanemaid paneb oma lapsi eestikeelsetesse lasteaedadesse, et laps juba maast-madalast õpiks selgeks riigikeele. Selge on, et sellisel lapsel on adaptatsiooniperioodil koormus kahekordne ning lapse kohanemisaeg seetõttu pikem.
Uue põlvkonna lapsed – kuidas nendega toime tulla! Ei taha nad kodus ega lasteaias kuuletuda, raske on neil meiega ja meil nendega. Või on meil liiga vähe silmi, liiga vähe kõrvu ja südamekuulamist? Autoritaarsus neile ei mõju. Võib-olla oleks õigem küsida neilt “murelastelt”: mida me peaksime tegema, et mõlemad ellu jääksime?
Me oleme huviline rahvas.
Me uurime maailma, kus elame.
Kes uurib, see avastab.
Me vajame seda, mida uurida,
me vajame aega ja ruumi uurimiseks,
me vajame teda, kes on meist kogenum, kellega saame arutada ja kelle abiga oma otsustusi kontrollida.
Me vajame teid – täiskasvanud: emad, isad, vanavanemad, õpetajad,
me vajame koostööd teiega, siis me areneme ja realiseerime arengueeldused, mis meie vanemad meile geenidega kaasa on andnud.
Tänapäeval on loomulik suhe loodusesse ja vahel kahjuks ka lastesse kadumas. Unustame ära selle lihtsa tõe, et igal asjal on oma aeg. Nii kistakse lapsed liiga varakult täiskasvanuellu, mõtlemata sellele, et järgnevad arenguetapid ei saa toimuda edukalt, kui eelnevate kulgu on häiritud. Selle üle tuleks mõelda, enne kui lastele juba eelkoolieas mitmekülgset intellektuaalse ülekaaluga õpetust pakkuda. Kas me sageli ei püüa siduda väikest last ühiskonna vankri ette enne, kui tal on jõudu seda vankrit vedada?
Meie lastel läks lasteaiaga kohanemine raskelt, lapsed on “emmekad” ja sageli külmetushaigustes. Vanema tütrega katsetasime ühes Mustamäe suuremas lasteaias, kui laps oli kolmene. Meil on aktiivne laps, kes armastab ronida. Lasteaias tekkis sellest kohe arusaamatus. Sõimerühma lapsed pidid mängima oma liivakastis ega tohtinud kõrvalasuvale liumäele minna. Kuid selles vanuses meie vanem laps lihtsalt ei mänginud liivakastis. Nii ei läinud meil isegi harjutamise aeg minu juuresolekul hästi.
2003.a. toimus Tallinna Õpetajate Majas konkurss lasteaiaõpetaja ametikohale sügisel avatavasse era-minilasteaeda Lõvimeri.
Konkursile läksin huvi pärast, ma ei pabistanud ega olnud pinges. Seal vesteldi minuga lasteaiast, lastest, õpetamisest ja tulevikuvisioonist. Paari nädala pärast tuli mulle kiri, milles teatati, et olen konkursi läbinud. Siis alles hakkasin pabistama, et kas oskan ja saan hakkama, sest eralasteaedades nõutakse veelgi kohusetundlikumat tööd.