Tänapäeval on loomulik suhe loodusesse ja vahel kahjuks ka lastesse kadumas. Unustame ära selle lihtsa tõe, et igal asjal on oma aeg. Nii kistakse lapsed liiga varakult täiskasvanuellu, mõtlemata sellele, et järgnevad arenguetapid ei saa toimuda edukalt, kui eelnevate kulgu on häiritud. Selle üle tuleks mõelda, enne kui lastele juba eelkoolieas mitmekülgset intellektuaalse ülekaaluga õpetust pakkuda. Kas me sageli ei püüa siduda väikest last ühiskonna vankri ette enne, kui tal on jõudu seda vankrit vedada?
Palju vajalikum oleks meeles pidada seda, et varases lapseeas kujuneb alus inimese inimeseks olemisele, näiteks sellele, millises suunas arenevad iseloomuomadused ja eetilised tõekspidamised, mis jäävad määravaks suhete kujunemisel kõige ümbritsevaga läbi elu. Mida teeb väike laps päris iseenesest?
Laps kasvab, liigub, jäljendab. Talle pole loomuomane istuda pikalt toolil paigal ja õppida tarku täiskasvanute tõdesid. Lapsele on omane hüppamine ja jooksmine, tantsimine ja mängimine, kuni ükskord tõesti õige kooliaeg kätte jõuab.
Steinerlasteaia pedagoogid lähtuvad oma töös väikelaste kasvatamisel järgmistest põhimõtetest:
Turvatunne ja vastastikune austus
Väikseid lapsi peaks ümbritsema armastus ja rõõmus meel. See peaks saatma kõiki tegevusi ja toimetusi. Negatiivsed tunded tuleks lastest eemal hoida, mitte selleks, et lapsi ära hellitada, vaid et anda neile kindlust olla tugev ja julge. Nii et nad suudaksid eluraskustes kahe jalaga maapeale jääda. Sisemine kindlus ja veendumus, et kõik on hästi ja ma saan alati hakkama, saab alguse varases lapsepõlves kogetud tunnetest.
Laps peab saama olla tema ise. Pigem saagu ta oma kogemusi esemetest ja nähtustest isikliku tunnetuse ja avastuste kaudu, kui et talle kõik ära seletatakse ja valmis piltidena pakutakse. Lapsed, kellega täiskasvanud suheldes arvestavad, õpivad samuti teiste inimestega arvestama. Respektitunde õppimine algab igapäevasest kättpidi tervitamisest ja õhtusest hüvastijätust. Lasteaias lauldakse hommikulaulu järel ka kõigi laste, nii kohalolijate kui puudujate nimed. Nii tunnetab iga laps oma osa tervikus ja teistega kokkukuuluvust.
Väike laps õpib jäljendades
Jäljendamine on väikelapse üks loomulikumaid vajadusi ja eeskujudeks on talle täiskasvanud ning suuremad lapsed, kellega ta kokku puutub Kõige tähtsamaks eeskujuks on aga lapse enda vanemad.
Lasteaias teevad õpetajad laste mängimise ajal mitmesuguseid praktilisi töid, mida lapsed näevad ja milles nad ka kaasa lüüa saavad, sest väike laps õpib peamiselt n.ö. käte ja meelte kaudu.
Eri vanuses laste koosolemine rühmas võimaldab suurematel hoolitseda väiksemate eest. Väiksemad õpivad seejuures suurematelt. Vabas mängus panevad lapsed ise paika oma mängude piirid ja valivad, kuidas ja kellega mängida. Laulumängudes, mida mängitakse iga päev, täidavad lapsed erinevaid rolle, samuti areneb häälikuline kuulmine ja rütmitunne.
Maalimise ja meisterdamise ajal saavad nad üksteiselt ideid ja indu, kuid nad kogevad ka, kui erinevad võivad olla tulemused. Lapsed õpivad erinevust võtma loomulikuna, kedagi ei arvustata ega halvustata.
Mäng arendab loovust
Mängul on laste arengus tähtis roll ja õnneks lapsed kasutavadki selleks iga võimalust. Paljude asjade õppiminegi toimub mängu käigus. Kui lastel on mängimiseks piisavalt aega, siis kujuneb neil süvenemisoskus ja keskendumisvõime. Õpetaja hoolitseb selle eest, et lapsel oleks “ainet” mängimiseks. Luues mitmesuguseid mängimisvõimalusi, toetame ka laste kujutlus- ja loomisvõimet, mille arenguks väikelapseiga on kõige soodsam.
Kooli minnes hakkab laps õppima valmistarkusi ning omapoolset lähenemist saab vähem kasutada. Tegelik elu nõuab aga loovaid inimesi. Lapsed peaksid saama mängida nii, kuidas ise soovivad, et areneks nende oma tahe ja algatusvõime. Taktitundetu raamide seadmine võib kahjustada lapse enesekindlust ja eneseteadvust. Inimene võib saada küll väga intelligentseks ja harituks, kui ta korralikult õpib, kuid ilma piisava enesekindluse ja julguseta ei saa ta oma tarkust elus täielikult rakendada. Lapseeast kaasa saadud enesekindlus aitab suureks saades ka hingelist murdumist vältida.
Elu kulgeb rütmiliselt
Esimesel seitsmel eluaastal kasvab ja areneb laps väga kiiresti. Et organismi jõude sel perioodil säästa, peaks lapse elu kulgema rütmiliselt. Seepärast on ka lasteaias kindel päeva-, nädala-ja aastarütm. Päevarütm on kogu aeg põhimõtteliselt ühesugune, tegevuste sisu oleneb aga nädalapäevast ja aastaajast. Aasta kestel peetakse mitmeid tähtpäevade ja aastaaegade vaheldumisega seotud pidusid.
Lapsed kogevad rütme paremini siis, kui vanemad peavad kinni lapse lasteaeda tulemise ja sealt lahkumise ajast ning kui laps käib lasteaias iga päev. Lasteaiapäeva pikkus ei tohiks ületada kuut tundi, sest pikem aeg on lapsele väsitav.
Keskkonna ja munasjuttude tähtsus
Keskkond, milles laps lasteaiapäeva veedab, peaks olema hubane, kodune ja tervislik. Mänguasjad ja muudki esemed, mida ta kasutab, on valmistatud naturaalsest materjalist—puidust, villast, siidist, jms. Mänguks ja käeliseks tegevuseks sobivad käbid, kivid, oksad, meevaha, jm. Tunnetades erinevate materjalide omadusi, arenevad lapse meeled ja oskus neid materjale erinevates kombinatsioonides kasutada.
Kord päevas koguneb rühm tunnikeseks muinasjututuppa kuulama-vaatama ennemuistset juttu või jutustust aastaajast, mida esitatakse lauateatrina. Vanad muinasjutud on rikkaliku sõnavara ja pildikeelega, kätkevad endas suurt elutarkust ning aitavad lastel luua sisemisi kujutluspilte, arendada kuulamisoskust. Ühte muinasjuttu jutustatakse ja mängitakse nädal aega. Nii arvestatakse lapse vajadust süvenemise ja korduste järele.
Magister Monika Gustavson
Sõmeru lasteaia Pääsusilm õppelajuhataja