Mäng, loovus ja tegutsemiskultuur lasteaias

Improvisatsiooniteatris kasutatakse mängu, mille nimi on VÄRV! See käib nii, et ma hakkan sulle ühte lugu jutustama, ütleme näiteks muinasjuttu. Teatud hetkel on sinul kui kuulajal võimalus anda mulle kahte sorti käsklusi: Värv või Edasi. Kui sa ütled värv, siis ma pean jutustuse katkestama ja kirjeldama kohta, kuhu me loos oleme jõudnud: lõhnu ja maitseid, tegelasi – näiteks vanaema lihtsat puidust voodit või punamütsikese korvis lõhnavaid lumikellukesi.

Selle mängu abil saab õpetada jutustuse arengut või pigem seda, kuidas peaks üks lugu kulgema, et see mõjusam oleks. Lugu peab sisaldama nii VÄRVI kui EDASILIIKUMIST.

LAPSE TEGEVUSKULTUURIS JA LOOVUSES ON NEID MÕLEMAID. Mäng võimaldab tegutsemist ja loovus võimaldab arengut.

Kevin Kelly:
• Nad mängivad üht mängu.
• Nad mängivad seda mängu, et nad ei mängi mingit mängu.
• Kui ma mõista annan, et ma sellest läbi näen, olen rikkunud reegleid ja saan selle eest karistada.
• Ma pean mängima, et ma ei näe, et ma näen.

Mängus saab ennast ja teisi aidata, õppida ära tundma ohumärke ja ennetada tekkivaid probleeme. Lotman on seisukohal, et kui tavalist tüüpi tunnetuslikku mudelit kasutav inimene praktiseerib igal ajahetkel mingit üht käitumist, siis mänguline mudel lülitab kasutaja igal ajahetkel üheaegselt kahte käitumisse – praktilisse(reaalne elu) ja tinglikku(mängu). Sellega ongi seotud mängu õpetav ja arendav tähendus. Mäng on üks tähtsamaid vahendeid elusituatsioonidega kohanemiseks ja käitumistüüpide õppimiseks.

Mängus omandatud kogemused on püsivad, nakkavad ja kergesti saavutatavad, sest inimesed SÕIMELAPSEST-TÄISKASVANUNI on alati mänguhimulised. Autoritaarne, tark, kuid mängu pelgav õpetaja – laps, on hirmunud. Sageli on see õpetajale mugav. Mängualdis, innustuv õpetaja ja laps saavad koos loovateks ja aktiivseteks õppijateks.

Loovus saab järgmise paarisaja aasta vältel meie jaoks esmatähtsaks nii isikliku elu, tööülesannete kui meile sellega seoses esitavate nõuete kontekstis.
Loovus, mitte ratsionaalsus, on see, mille eest me oma mõistust tänama peaksime. Loovust tuleb rakendada igapäevases tegutsemiskultuuris lasteaias ja seda tuleb pidada ülimaks väärtuseks. Suur osa loovuse säilimises on mängul.

Loovus on võime mõelda seda, millele veel mõeldud pole ja see teoks teha – see on inimese olulisim omadus.

Loovus on meil kõigil, teil, minul, Albert Einsteinil.

Ja loovus on seda võimsam (lõbusam), kui me üheskoos loovad oleme.

Kasutagem siis oma annet.

Tegutsemiskultuur on inimeste tegutsemise tulemus. See on nö. töövahend, mis võimaldab liikuda ajaloo kaudu sinna, kus hetkel ollakse ja sealt tulevikku. Tegutsemiskultuur kujuneb ja areneb kõigi nende inimeste kaudu, kes erineval moel, rohkem või vähem väärtustavad mängu ja on loovad. Nii on võimalik säilitada eestlastele omane mängukultuur ja loov suhtumine probleemide lahendamisel. Meil lihtsalt pole kogemust, et me ei saa hakkama – TEGUTSEMISKULTUUR JA LOOVUS TOETAVAD MEID. Peame hoidma oma soojas pihus nii loovust kui ka mängu.

• Siit küsimused, kas lasteaiakultuur võimaldab piisavalt mängida lihtsaid mänge. Kas selleks on aega ja ruumi, vahendeid – lapse igapäevaelus. Kes seda siis võimaldab, kui mitte mina, täiskasvanu, kes on suunaja ja motiveerija.
• Kas ma ise mäletan oma lapsepõlvemänge ja seda tunnet, mis mind saatis mängides?
• Kas ma oma argipäevas natukegi mõtlen mängule või mängin?
• Millal ma viimati mängisin?
• Mis on mäng minu jaoks?

Kohkusin tõsiselt, kui oma suurest pildikogust leidsin nii vähe mängivaid lapsi ja täiskasvanuid.. Küsisin endalt, kas see on võimalik? Kui pidada fotosid dokumentideks, siis on! Me mängime vähe ja laseme lapsel ka vähe mängida.

Inimese aju on tohutult keeruline aparaat, kuid põhineb emotsionaalsel elektriühendusel; emotsioonid määravad ka kõige ratsionaalsemaid otsuseid; emotsioonid tekitavad kogu keha haaravaid reaktsioone. Mäng on emotsionaalne. Koos mängida on tore ja oma tunnete jagamisest ärksaks muutunud rõõmutunde intensiivsus ei sõltu vanusest.

Meie ees seisab sellest tulenevalt topeltväljakutse:
• Teha asju, mis inimesi emotsionaalselt puudutavad
• Teha asju, mis puudutab inimest sedavõrd, et ta seda kultuurina edasiandmise vääriliseks peab.

Jälle küsimus: Kuidas seda teha?
Vastus sellele küsimusele annab meie tegevusele uue suuna. Mäng. Ja loovus – neid on vaja säilitada – meile endile ja loomulikult meie kallitele lastele. Elame ju LOOVA AJASTU KOIDIKUL (Pärnu Turunduskonverents 2003).
LUGU MÄNGUST, TEGUTSEMISKULTUURIST JA LOOVUSEST PEAB OLEMA VÄÄRTUSEKS TÄNASES EESTI LASTEAIAKULTUURIS.
SEE LUGU SAAB TÕEKS TÄNU MINULE ENDALE.
Sest MINA-nägude uurimine mängus ja loovas tegevuses on lõbus ja naerutav.
Mängulist lasteaiakultuuri, sotsiaaltöökultuuri ja lastekaitsekultuuri!

Mängiv Maarika ehk Maarika Pukk
TLÜ doktorant

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

14 + 5 =
Please leave these two fields as-is: