Me kõik tuleme lapsepõlvest ja mängudemaalt. See on aeg, millest üldjuhul räägitakse vaid kõige helgemates toonides. Miks on see nii? Mis teeb lapsepõlve õnnelikuks? Ja kas meie, täiskasvanutena, oskame seda etappi inimese arengus vääriliselt hinnata ja tähtsustada?
Itaaliast Reggio-Emilia linnast pärit Loriz Malaguzzi poolt ellu kutsutud Lapse Saja Keele pedagoogikas tähtsustatakse lapse kasvukeskkonna kõrval kogemuse läbi õppimist. Elukogemust talletatakse uurides, katsetades, luues, lammutades, meeltega tunnetades … ja seda loetelu võiksime siinkohal jätkata, aga kõige tähtsam, läbi mängides.
Nii nagu on Reggio- pedagoogikat nimetatud- muutuv pedagoogika muutuvas maailmas- on täna meiegi ees teelahe:
• kas jätkame meile ajaga kaasa antud päranduse- õppida, õppida …- vaimus ning seda maast-madalast ;
• või on meil viimane aeg astuda lapsekeskse arengu teele ning seada lapse jaoks nii oluline mäng esikohale.
Täna tööversioonis olev koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava tähtsustab viimast ning üsna pea on iga õpetaja kohustus nö õpetada last läbi mängu ja mängides. Nimelt on õppekavas lahti räägitud õpikäsitus, mille kohaselt laps õpib oma keskkonnas aktiivselt ja praktiliselt tegutsedes. Olulisel kohal on õppimine mängu, kaaslaste ja teiste inimestega suhtlemise ja ümbruses toimuva jäljendamise kaudu. Õppe- ja kasvatusprotsess (siinkohal vajab ehk rõhutamist: nimelt protsess, mitte tulemus) toimub mängu kaudu – mäng on koolieelses eas lapse põhitegevus, mis vastab parimal moel tema vajadustele ja toetab isiksuse terviklikku arengut ning võimaldab lapsel ümbritseva maailma sügavama tunnetuse kaudu omandada mõtlemis- ja probleemilahendamisoskusi, eneseväljendamis- ja suhtlemisoskusi ning samuti empaatiavõimet ja iseseisvust jms. /Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Projekti tööversioon. Tartu ülikooli õppekava arenduskeskus. Tartu 2005/
Kas pole kummaline, et ainuüksi sõnademäng muudab kogu sisu ja tähenduse. Õpetaja õpetab- ei, see ei sobi lasteaeda. Õpetaja õpib koos lapsega- juba parem. Kui me räägime aga mängimisest, siis saame öelda: õpetaja/täiskasvanu mängib lapsega, st see on võrdsete tasand, tehakse midagi üheskoos.
Me kõik teame lauluriimi: mäng on väikese inimese töö, aga kas me oleme hetkekski mõelnud selle sisule. Pole ju mäng lapsele pealesunnitud tegevus, vaid temale loomuomane, sisemiselt vajalik, kindlasti põnev, rahustav ja emotsionaalset naudingut pakkuv “tähtis töö”.
Võrreldes suurt ja väikest inimest ning tööd ja mängu võime välja tuua:
• suur inimene arvab, et töö, mida tema teeb, on see kõige tõsisem ja tähtsam tegevus, mistõttu ta kipub selle ka lapsele üle kandma. Väikese inimese jaoks on aga mäng see, mis õpetab elu ja ümbritsevat, annab talle eluks kaasa mallid, kogemused, oskused …
• suur inimene arvab, et mänguks peab olema kindel aeg ja koht; väikese inimese jaoks on mäng alati ja igal pool.
• suur tuletab enne mängima hakkamist meelde reeglid, väike loob oma reeglid mängu käigus ise- ta on spontaanne, avatud muutustele, koostööaldis …
• kui laps ei taha mängida, võib arvata, et ta on haige; suurt inimest peetakse haigeks, kui ta mängib?
Head õpetajad! Tegelikult algab ju kõik meist endist. Loomulikult on mugavam jätkata nö “samas vaimus”, aga oma mugavusele peaksime enam mõtlema lapse heaolule. Olen kuulnud öeldavat: Ära õpeta ainet, õpeta last! Ja veel sammuke edasi: Ära õpeta last, vaid õpi lapsega koos! Selleks on sul kasutada iga hetk päevast ning seda toetab iga väiksemgi asi sinu ümber. Et rahulolu tunda, selleks vajab laps ju vaid sinu tähelepanu, sinu juuresolekut, sinu hoolivust. Ja kui sul on välja pakkuda veel mõni lihtne mänguasi- taskunurgas olev sammaldunud kivi või maast leitud käbi, siis võib mäng alata. Laps ei vaja vaid uhkeid, kalleid ja valmis mänguasju. Paku talle plastmassimaailma kõrvale ka alternatiivseid vahendeid, just neidsamu kive, oksakesi, paberiprahti, jääkmaterjali, nööbikesi ja riideribasid … Arvan, et igaüks meist on märganud väikese lapse huvi pottide, pannide, päris-telefonide ja kõige muu vastu. Laps tahab päris asju.
Niisamuti vajab laps mitte üksnes sõnu, vaid ka tegusid. Mulle meeldib näitena tuua koogi tegemise lugu. Meie täiskasvanudki võime üksnes ette kujutada, lugedes retsepti, millise tordi, saia või piruka saame. Aga samm-sammu haaval seda läbi tehes on meil päris selge kogemus ja ehk ka maitsenauding. Miks alahindame seda lapse puhul. Lume sulatamine, pannkoogi küpsetamine, pulkadega söömine, luubiga pisidetailide vaatamine, küünalde valamine, ravitee keetmine, nõiamooriks olemine, sipelgate pesakuhila ehitamine või taimedega joonistamine … Vaid väga väike valik lihtsatest, aga lapsele põnevatest asjadest, mis sõnadega kirjeldades ei anna lapsele suurt midagi, küll aga pakub kogemusepagasisse nii mõndagi.
Head mängulusti teile, õpetajad!
Tekst: Aina Alanurm (pildil), MLA Viimsi Lasteaiad
Fotod: Maire Tuul ja Anne Haagen