Kõik kasvatajad on aeg-ajalt kuulnud, kuidas lapsed üksteiselt küsivad: ”Kas sa mängid minuga? Kas sa oled minu sõber?” Eitav vastus teeb nukraks ja vahel ajab lausa nutma. Tavaliselt lahendab mure seda märganud täiskasvanu sekkumine, mõnikord tuleb üksi hakkama saada.
Laps, kes on õppinud ümbrust jälgima ja loodusest emotsioone ammutama, omaette olles tavaliselt hätta ei jää – loodus on helde sõber ja ei keeldu sellest rollist kunagi.
Teame, et sõbrasuhte hoidmine nõuab pühendumist ja aega. See reegel kehtib paraku ka loodusega suheldes. 
Oleme püüdnud lastega selleks aega leida.
Sõpra tuleb kõigepealt märgata ja seejärel avastada, et tema jälgimine on põnev. Selleks võib valida ühe kindla objekti – lillepeenra või puu lasteaia õuealal. Meie vaatlesime aasta vältel vahtrapuud lasteaia hoovis. Pelgalt muutuste registreerimine püsivat huvi ei tekita. Palju põnevam on mõistatamine, miks need muutused üldse tekivad. Kolme-nelja-aastastele tuleb põhjusi selgitada. Viieaastaselt lapselt saab juba küsida: ”Miks?” Mida tihemini seda küsimust esitada, seda kindlamad ja argumenteeritumad on vastused.
Mitu riiulit on ilmataadi sahvris?
Miks ilmataat ei pane mitte kunagi päikest ja jääd ühele riiulile?
Mis juhtub, kui päikesekiir veekaussi kukub?
Mis juhtub lumehelbega, kui ta taevast langedes päikesekiire otsa komistab?
Kuidas päike ja vihm koos pidu peavad?
Need on vaid mõned küsimused, millele lastega vastuseid oleme otsinud. Pole põnevamat nuputamisülesannet kui looduse rütmide lahtiseletamine. Peale selle protsessi kogeb laps, et loodus on mitmenäoline ja huvitav kaaslane.
Kuidas olla loodusele hea sõber, kellest ta lugu peab ja kellega oma saladusi raatsib jagada? Seda on kõige kasulikum õppida meie esivanematelt. Pea kõiki teemasid meie rühmas läbib rubriik ”Vanasti”.
Millest ja kuidas valmistati vanasti tarbeasju?
Millised tööd tuli ära teha, et perele riided selga saada?
Kuidas aitas loodus lauda katta ja haigusi ravida?
Need on vaid mõned teemad, millest kõneldud. Aegadetaguse elu-olu kirjeldamine on olnud lastele sama põnev kui muinasjutu kuulamine.
Me pole piirdunud ainult rääkimisega, vaid küpsetanud koos leiba ja odrakaraskit, värvinud lõnga ja kudunud sellest kangast, oleme teinud palju muudki.
Läbi praktilise kogemuse tajub laps, et loodusega kooskõlas elamiseks ei piisa ainult tänasele päevale mõtlemisest – töid planeeriti kuid ja nädalaid ette, õigeks ajaks jõuti valmis, kui sõber loodus oli heatahtlik ja helde.
Pole paremat õpetajat kui elu, usaldavamat nõuandjat kui elutark inimene, miks siis mitte kasutada esivanemate pärandit.
Loodust uurides oleme muutunud hinnangute andmisel paindlikumaks, õppinud leppima paratamatusega. Üheks abiliseks sellel teel on olnud hunt. Kriimsilm tundus algul kurjuse kehastusena, kuna murrab teisi loomi. Ettevaatlikult sai küsitud, millest kanasuppi keedetakse. See oli hetk, mil laste maailmapilt avardus. Ja muutus pöördumatult. Segadust ja intensiivset mõttetööd võis lausa füüsiliselt tajuda. Samas võtsin endale sel hetkel suhteliselt suure vastutuse. Sellistes olukordades tuleb jälgida, et lapsesse ei jääks süütunnet. Meie jõudsime järelduseni, et hundil ja ka inimesel ei jää muud üle, kui süüa ellujäämiseks seda, mida loodus käsib. Kuna hunt turule minna ei saa, on loodus talle määranud murdja rolli. Lõplikult lepitas lapsed kiskjate maailmaga nende peresuhetega tutvumine. Hundiperekonna struktuur on inimühiskonnale sarnasem kui esialgu arvata oskame ja seetõttu ka lapsele hästi mõistetav.
Meelde on jäänud ka laste kohtumine Lopega. Rõõmsavärviline lendkala valis endale tänuliku publiku. Koos Lopega keskkonnaprobleeme arutades olid lapsed valmis enda kanda võtma kogu vastutuse sajandite jooksul loodusele tekitatud kahju eest. Arutlusest selgus, et meil ei ole võimalust minevikus toimunut muuta, küll aga olevikus keskkonda kaitsta – kasvõi säästlikumalt joonistuspaberit kasutades.
Usun, et inimene, kes oskab loodusega arvestada, selles valitsevaid seoseid ja seaduspära märgata, on ka sotsiaalsetes suhetes edukas, tasakaalus ja õnnelik.
Elu tihedas kontaktis loodusega tagab lastele rahuliku, kavakindla ja mõtestatud argipäeva, mis on kõige parem õpetaja, elukogemuse allikas. Kogemuste omandamine
algab koos eluga ja lasteaialaps ei ole tõsiste väärtuste avastamiseks liiga väike, pigem on oht, et suurena lapsepõlves avastamata jäänud väärtusi ei märgata, sest on lihtsalt liiga hilja.
Katrin Kamarik,
Tallinna Komeedi Lasteaia õpetaja