Loodusretk – õppimine vahetu kogemuse kaudu

Vanalinna Lasteaias on tavaks käia lastega vahetuid kogemusi saamas õppekäikudel. Õppeaasta jooksul oleme külastanud mitmeid muuseume, erinevaid asutusi, põnevaid näitusi, oleme sõitnud linnast välja loodusesse. Lastele meeldivad sellised käigud väga ja on asendamatuks allikaks vahetu kogemuse kaudu õppimiseks.

Hiljuti käisime Looduslaps MTÜ poolt korraldatud loodusretkel „Jahimehejutt“. Tänu lapsevanemate toetusele sai see sõit teoks. Tellitud bussiga sõitsime Kaberlasse. Vastu võttis meid sõbralik jahimees Anti, kelle õpetlikul juhtimisel algas retk jahimeheradadel. Lapsed said teada, kuidas tuleb metsas käituda, kaaslaste ja metsaelanike vastu hooliv olla, ennast ja loodust mitte ohtu seada. Uurisime loomade jälgi – puul oli näha karu käpa jälg, maas põdra ja kitse jäljed ning kitse pabulad, leidsime kaku pesa, metssea püherdamise koha, kuulsime käo kukkumist ja lindude vidistamist. Loomade söögikohtades nägime, mida jahimehed metsloomadele süüa viivad ja saime teda, miks see vajalik on. Sai ka selgeks, et jahimees ei käi metsas ringi, püss seljas ega tapa loomi, vaid kütib jahihooajal neid, kes on nõrgemad või keda on liiga palju, hoolitseb metsloomade ja metsa eest.

Oluline oli ka teadmine, et tuld teha on metsas ohtlik ja seda ei võigi igal pool teha. Lõkkel puuvarraste otsas viinerite küpsetamine oli nii põnev tegevus, et seda nõuti õhtul vanemateltki – lähme ka metsa viinereid küpsetama! Vaarikavartest keedetud teed aga lapsed eriti ei joonud – liiga võõras tundus selline jook, kuigi õpetajad kiitsid väga ja soovitasid. Meelde tuli jätta, et kõiki taimi ei tohi üldsegi suhu panna. Jänesekapsaid said proovida kõik lapsed ja neid sooviti lausa koju kaasa võtta teistele näitamiseks-proovimiseks. Nurmenukud ahvatlesid korjama ja seda tegi nii mõnigi tütarlaps. Samas rääkis jahimees lastele, et metsas lilli ja taimi niisama murda ja maha vedelema jätta ei tohi. Lapsed tuletasid seda üksteisele hiljem meelde. Julgust ja osavust nõudis purde ületamine üle oja – ega linnalapsele see nii tavaline asi olegi. Õppisime ka, kuidas ületada kahe metsa vahelist maanteed ohutult. Samblaga kaetud katusega onni pugeda oli samuti vahva. Paljudele oli taoline retk ilmselt esmakordne – lapsed ei osanud algul metsas vaikselt kuulata looduse hääli ja jälgida teejuhti, kardeti sipelgaid ja kirtsutati nina looduse lõhnade peale.

Metsa pääsenult kiputi lärmi lööma ja sihitult jooksma – looduse vabastav mõju ja palju ruumi tekitas tahtmise lihtsalt joosta. Kolm tundi metsas läks kui linnulennul. Kõik nähtu oli väga põnev ja andis palju uusi teadmisi ja ka oskusi läbi vahetu kogemuse. Retke lõpus olid lapsed väsinud (lõunauinak jäi sel päeval vahele ja tukuti bussis tagasisõidul), kuid õnnelikud ja rahulolevad. Kõik soovisid teinekordki jälle loodusretkele minna. Lapsevanemad toetasid seda mõtet igati. Ka õpetajatele pakkus see metsaretk vaheldust ja kevadisest loodusest osa saamine andis energiat neilegi.

Retkel osales ja muljed pani kirja:
Kaja Murumäe
Vanalinna Lasteaia juhataja

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

6 + 15 =
Please leave these two fields as-is: