Igal kevadel käime korra lastega mere ääres, vaatame, mis värvi meri on, millises meeleolus ta on, kuulame mere kohinat ja naudime looduse hääli.
Enne Suurupisse sõitu vaatasime kaardilt, kus see asub. “See pole ju Tallinnast väga kaugel? “küsis üks poiss. Ta leidis esmalt kaardilt Tallinna üles, siis ka Suurupi.
Sõit ei kestnudki kaua. Juba bussist välja minnes leidis üks väike poiss toreda kivikese. Uudistati sipelgaid, tigu, vihmaussi.
Meri teretas meid heatahtlikult, rahumeelselt. Panime silmad kinni ja kuulasime, mida meri kõneleb, proovisime lutsukive. Vaatasime ringi, kas leiame mõne põneva kivi või oksa, mida võiks meisterdamisel kasutada. Leidsime, südamekujulise, linnukujulise ja paar auguga õnnekivi. Üsna mere ääres oli suur langenud puu, mille otsa ka väikesed ronima kippusid. Käisime metsa all jänesekapsaid söömas. Mõnele lapsele oli see esmane nauding.
Laskusime taas alla mere äärde päris järsu langusega teerada pidi, kuid keegi ei kukkunud. See oli lastele põnev kogemus. Lapsed julgustasid üksteist, et see pole üldsegi hirmus vaid hoopis vahva. Kuna meil on pererühm, on kõik lapsed üksteise suhtes väga hoolivad ja abivalmid, alati toetamas, abistavat kätt ulatamas.
Mõni laps võttis mere äärest tasku sees liivagi kaasa, kuna seda oli nii mõnus läbi sõrmede nõristada.
Jätsime merega hüvasti, et teine kord jälle minna. Käisime ka Orava külas Suurupi ülemist tuletorni vaatamas, mis on ehitatud 1760 aastal. Lapsed korjasid aasalt kullerkuppe, mis oli ka tore elamus, kuna linnalaps näeb kullerkuppu harva. Poisid ronisid iga suurema kivi otsa. Põnevaid elamusi jätkus kõigile.
Ülle Tõnumaa