Reis Setomaale

Maikuu lõpupäevil käisime oma lasteaia õpetajatega kevadisel ringreisil, seekord Setomaal. Setomaa kaunis loodus ja rahvakunsti omapära ei jäta kedagi külmaks.
Kes kordki Setomaal käinud on, tahab sinna jälle tagasi minna.

Piusa raudteejaama lähedal asuvad Piusa koopad, kus varem kaevandati klaasiliiva ja kus on kilomeetrite pikkused unikaalsed labürindid. Siin on ka Ida-Euroopa suurimad nahkhiirte kolooniad. Varem oli avatud ka kõrge Sammaskoobas, mis nüüd on varisemisohu tõttu suletud. Piusa karjääris on devoni ajastu punane ja valge liiv, mis on vaatajatele väga muljetavaldav.

Kõndisime kõrgel üleval punase liiva sees, mis otsekui kõrbe meenutas, kõikjal ümberringi ainult liiv ja liiv, all oli järsk karjääriosa.
Külastasime Seto Talumuuseumi, kus tutvustati 19.sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seto talurahvakultuuri, vanu tööriistu, kaunist ja rikkalikku käsitööd ja sai näha ka suitsusauna. Saime teada, et seto naise elu oli äraütlemata raske, kõik tööd tehti käsitsi. Vähe oli aega puhkamiseks. Naise juuksed pidid olema neljakandiliselt patsidega rätiku alla kinnitatud ja rätikut tuli kanda peas hommikust õhtuni. Kogu selle suure töökoormuse juures jõuti veel teha imeilusaid pitse, kindaid, vaipu. Kui seto mees tahtis naist võtta ja tal küllalt loomi polnud naisele näitamiseks, laenati külast hobuseid ja lehmi. Hiljem anti need külarahvale tagasi. Seega oli tegu kavaldamisega

Setod olid osavad, kavalad, leidlikud. Setod olid kuulsad potikaupmehed ja oskasid oma kaubast lahti saada. Juut olevat sel päeval nutnud, kui seto sündis. Nägime ka potipõletusahju ja vanast ajast säilinud kausse ja potte.
Külastasime seto seltsimaja, kus paasapühade ajal oli mängitud näitemängu ja munaveeremänge. Seto seltsimaja õuel mängitakse tihti etendust “Taarka”, mille kaudu vaataja saab aimu seto pulmadest ja matustest ming rahvalikest kommetest. Seto seltsimajas pakuti seto rahvustoite ja meile esines seto lauludega leelokoor Tsibihärblaseq. Nende omapärased, särtsakad laulud olid väga haaravad ja kaunid. Kõrge häälega lauljat kutsutakse killeks. Eeslaulja ja kille seisavad kõrvuti. Nende vahel on tugev side. Eeslaulja saab aru, kui kille on kõrge ja tugeva kurguhäälega laulmisest väsinud, siis tema määrab uue helistiku. Kuulaja ei pane midagi sellist tähele, elades kaasa seto omanäolistele lauludele. Seto kommetest rääkis Seto seltsimaja juhataja Rieka Hõrn.

Vaata Setumaa videot (1,9 MB)
Vaata pilte

Pani kirja: Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Vaba aeg. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 + 13 =
Please leave these two fields as-is: