Olen oma aastatepikkuses töös lasteaiaõpetajana pannud tähele, et igal aastal on rühmas vähemalt üks laps, kes paistab välja tähelepanuvajadusega.
Ta kurdab tihti, et pea või kõht valutab, kuid ise on seejuures üsna kõbusa väljanägemisega. Kui lapsel kõht päris tõsiselt valutab, on tal tuju paha või ta lausa nutab valust. Kõhuvalu puhul lasen lapsel kükakil kõndida, kuna valu võib olla gaasidest. Kui sellest abi pole, tuleb helistada emale või isale, et viia laps arsti juurde.
Kord, kui lapsed olid voodis ja valmis unemaale rändama, kurtis Triin kõhuvalu. Ütlesin nagu Ttriinu puhul varemgi olen öelnud, et panen kõhu peale “võlukreemi”. Seepeale lükkas Triin särgi kõhu pealt ära ja sirutas end mõnusa naeratusega välja, nagu tahaks öelda: “Näete, mulle pannakse võlukreemi.” Ja laps heitis kenasti magama. Peale Triinu ruttasid veel kolm last näitama oma sõrme, varvast või põlve, kuhu peaks ka “võlukreemi “ panema, kuna nad on selle koha ära löönud. Loomulikult oli ka neil sellest abi.
Kord peale magamist kurtis Triin peavalu. Ütlesin, et heitku korraks sohvale pikali, panen tema otsmikule “võlukreemi”. Hetke pärast teatas Triin, et peavalu ongi läinud.
Ka Triinu ema ütles, et laps kurdab tihti kõhuvalu, kord oli ta isegi haiglas uuringutel, kuid midagi ei leitud.
Ühel päeval, kui hakkasime lastega õuest tuppa minema, ütles Triin Elo käest kinni hoides rõõmsa häälega: “Õpetaja, meil Eloga mõlemal kõht valutab!”
Seepeale ütlesin mina: ”Ja kui õnnelikud te selle juures veel olete!”
Triinuga on veel see lugu, et ta kaebab tihti teiste laste peale. Vahel on see hea, kui on midagi on valesti ja ma pole seda hetke tähele pannud. Vahel kaebab ta tühiste asjade pärast ja mõned lapsed on seepeale pahased.
Arvan, et Triin vajab lihtsalt tähelepanu. Samas on Triin väga abivalmis ja naudib seda, kui teda kiidetakse ja tunnustatakse. Mõtlen tihti, kas emal ja isal ikka jätkub Triinule piisavalt tähelepanu. Ta vajab seda nii väga. Triin pole hoopiski paha laps, vaid abistab väiksemaid juba seepärast, et nad talle väga meeldivad.
Paar päeva tagasi ütles Sven enne uinumist: ”Eks ju, õpetaja, Triin võiks olla tubli laps, kui ta kogu aeg ei kaebaks?”
Olen Sveniga täielikult nõus. Kui rühma tuleb uus laps ja paistab kuidagi äraeksinuna, märkab Triin seda kohe ja kutsub ta mängima, pakub talle oma mänguasja veel pealekauba.
Triin läheb varsti kooli. Pean vist Triinu õpetajale nagu muuseas mainima, et Triin on erivajadusega laps – ta on igati tark ja tubli, kuid vajab rohkesti õpetaja tähelepanu.
Ülle Tõnumaa