“Anna, ole minu sõber.”
“Ei anna. Ära siis ole!”
Üha rohkem tunneb lapsevanem muret, kuidas tema laps lasteaias hakkama saab. Kas lasteaiaõpetajad arvestavad ikka piisavalt lapse individuaalsete iseärasustega? Kas ta leiab sõpru ja kuidas ta saab läbi kaaslastega?
Turvalise ja hoolitsetud keskkonna loomine võimaldab lapsel tema võimekuse ja võimed välja tuua.. Lapse tegelik toimetulek sõltub paljuski sellest, kuivõrd suudab ja oskab keskkond lapse individuaalsust arvestada ning tahab tema arengut suunata.
Sotsiaalsete oskuste õpetamine on kõige efektiivsem just koolieelses eas ning algklassides. Kui laps suhtleb tasakaalukate ja hoolivate täiskasvanutega, on neil suured võimalused läbi isikliku eeskuju ning delikaatse suunamise aidata kaasa laste eneseregulatsiooni ja eneseväärikuse kujunemisele. Laps õpib kaaslasi kuulama, enda mõtteid väljendama, võitma ja taluma kaotusvalu, konflikte lahendama.
Lapsed vajavad aega kellegagi kahekesi mängimiseks. See on parim moodus sõprust sõlmida. Sõpruse alustaladeks on sarnased huvid, esemed ja mängukoht. Lapse jaoks on oluline, et tema naabruses elaks sõpru, kellega ta saab veeta aega (suhelda) nii lasteaias kui vabal ajal. Vahetu lähedus lapsega võimaldab vanematel aidata neil eakaaslastega koos tegutseda, millest lapse vanemaks saades kujuneb välja tema enda oskus planeerida sõpradega kohtumisi. Varajase ea sõprussuhted muutuvad positiivseteks, kui laps kogeb, et need tugevdavad tema oskusi ja väärtusi. Sellistes suhetes pühendutakse teineteisele ja neis puudub negatiivne mõju: tõrjutus, narrimine või domineeriv käitumine. Lapsed, kellel on sõpru, on sotsiaalsemad, koostegutsevamad, enesekindlamad ja vähem masendunud kui need lapsed, kel sõpru pole.
Lasteaiarühmad ei koosne juba pikka aega vaid ühest rahvusest lastest. Vaatamata sellele, kas laps on eelnevalt lasteaias käinud või mitte, hoiab ta oma rahvuse poole, isegi, kui valdab vabalt mõlemat keelt. Määravaks teguriks saavad juba varasemas eas loodud suhted. Kui lapsel on valida, kas mängida uue sama keelt kõneleva lapsega või juba vana tuttavaga, siis jääb ta vana tutvuse juurde. Kui aga puudub sama keelt kõnelev varasem tutvus, siis üldjuhul loob laps tutvuse uue sama keelt kõneleva lapsega.
Tutvuse loomisel määrab väga palju ka lihtsalt sümpaatia. Selles vanuses lapsed kalduvad valima endale selliseid sõpru, kelle iseloom sarnaneb nende endi omale. Lisaks valivad lapsed sõpru samasooliste hulgast ja neid, kellega on sarnased huvid. Lapsel võib olla üheaegselt üks-kaks head sõpra. Mõni laps selles eas omab püsivaid sõpru, kuid mõni vahetab neid pidevalt. Seda tõestab selgelt minu uuring kahe erineva kolmeaastaste laste grupi liitmise põhjal.
Kolmeaastane laps on suhteliselt mina-keskne, oma asju lubab ta “sõbrale” kas sõpruse hoidmiseks/ äraostmiseks (52,4%) või siis vahetuskaubana (42,85%), üldse ei lubata oma asju vaid väga vähesel määral (9,5%) ja see on tavaliselt lemmikmänguasi.
Kolmeaastane liitub oma mänguasjaga sujuvalt teise lapse mängu (66,6%), kui see aga pole teisele vastuvõetav, tekib konflikt. Selles vanuses laps märkab teise lapse tegevust ja tahab sellest osa saada ilma, et ta ennast mängu küsiks (9,5%). Samuti esineb sageli juhtumeid, kus laps võtab vägisi (38%) teise käest asja, millega just nii põnevalt mängiti. Üheks mõjuvaks põhjuseks on keelebarjäär: muukeelsus või kõnepuue. Siiski tasub meeles pidada lapse individuaalsust. On lapsi, kes väljendavad kõike kätega ja teised, kes räägivad.
Vanemad tunnistasid, et pärast laste omavahelist konflikti räägivad nad sellest (71,42%), kuid vaid vähesed vanemad lasevad peale rääkimist lastel teineteiselt andeks paluda (23,81%) ja suhteid ise klaarida (4,8%).
Lapsevanem on lapsele eeskujuks ja tema teod peavad tema sõnu kinnitama. Vanemate väitel põhjendavad nad iga oma tegu (80,95%) ja nõudmisi oma lapse suhtes (95,23%).
Uuringust selgus, et reeglina põhjendavad vanemad lapsega mittetegelemist väsimusega. Laps õpib oma vanematelt ja kui ta ei kuule, kuidas asjade üle arutatakse, ei õpi ta oma käitumist põhjendama, ei õpi grupis konflikte lahendama.
Vanemate seas läbi viidud uuringust selgus, et lastele valmistab rõõmu uus mänguasi (52,38%) ja meeldib, kui nad saavad oma vanematega koos olla ja koos tegutseda (47,62%). Lisaks selgus, et lapsed on alati ärevil ja särasilmsed, kui nende koju tulevad külalised (23,81%), olgu need siis teised lapsed või hoopis täiskasvanud. Samuti ootavad lapsed pikisilmi ise külla minekut. Mõned lapsevanemad tunnistasid, et nad ei käi külas teistel lastega peredel (9,5%). Sellise lapse puhul on märgata, et tal tekib grupis raskusi mängukaaslase leidmisel. Pigem mängib ta üksi või otsib tuge täiskasvanult.
Suurem osa vanemaid tunnistasid, et külastavad teisi lastega peresid väga harva (71,42%), suviti (14,28%) ja sünnipäevadel (9,5%). Põhjenduseks, miks emad-isad ei külasta kolmeaastaste lastega avalikke üritusi, tõid nad lapse vanuse ja selle, et laps ei suuda paigal püsida.
Uuringust selgus, et kui laps püüab uut tutvust luua just mõne huvitava jutuga (28,57%), siis peaks lapsevanem seda edaspidi arvesse võtma. Lapsega kodust väljas käimine rikastab lapse maailma ja loob talle muljete- ja kogemuste pagasi, mis on aluseks sotsiaalsele võimekusele.
Kõige sagedamini tekivad konfliktid sõprade ja mänguasjade pärast. Paljud lapsed küsivad või kutsuvad teist last mängu ja kui vastuseks on “ei”, siis on tuju pikaks ajaks rikutud. Lapsel, kel on grupis liidripositsioon, on raskem taluda hüljatust, kui näiteks seda, et keegi on teda löönud. Löömine saab alguse, kui keegi lihtsalt võtab mänguasja ära või kogemata segab mängu. Mänguasja tagasisaamiseks lapsed küsivad, aga kui see ei anna tulemust, siis lüüakse.
Vaid üksikud lasteaialapsed on valmis teist last lohutama ja abi pakkuma. Vanemad aga väitsid, et nende lapsed on abivalmid. Siit võib järeldada, et lapsed käituvad koduses keskkonnas teisiti kui lasteaias.
Elus peab olema kontraste ja laps peab nägema ka eksimusi, et ta õpiks vahet tegema hea ja kurja vahel, õpiks tundma võitu ja lüüasaamist, armastust ja üksildust.
Ei ole olemas õiget ja vale kasvatuses. See, milliseks üks või teie laps kasvab, sõltub sellest, millises keskkonnas ta kasvab ja millised on sünnipärased eeldused. Küll aga saab lapsevanem omalt poolt palju kaasa aidata sellele, kuidas laps saab hakkama grupis ja uute suhete loomisel.
Alushariduse pedagoog- nõustaja
magistrant Kaie Soon