Koolieelik tõmbetuules

“Vanaisa, kuidas puud kasvavad?” küsis lapselaps.
“Pikkamisi,” kostis taat elutargalt. Nii on ka lastega. Laps vajab aega kasvamiseks ja ka tarkus tuleb tasapisi.

Iga laps on isemoodi. On neid, kes on viieaastaselt lugema hakanud, kuid arvutamine ei lähe kohe kuidagi. Ja pole ka hullu ega siis viiesed peagi veel liitma-lahutama. Kui just vend suli ei tee, et jagab kommid temale sobivalt: kuus endale, viis õele.

Kristo on kuuene, arvutamine on talle kerge, kuid lugemine läheb alles veerides. Kristo käib lasteaias mängukoolis ja  ka kooli juures eelkoolis. Lugemine on tüütu. Ju siis pole tekkinud huvi lugemise vastu. Aga koolikatsed on ukse ees…
Eksperiment “Kuueaastased kooli” on õnneks minevikku jäänud. Mõte oli kaotada erinevus koduste ja lasteaialaste tasemes kooliminekul. Õpetajad arvasid, et oleks ikka parem, kui laps läheb kooli seitsmeaastaselt, kuna siis on ta tugevam, sotsiaalselt küpsem, laiema silmaringiga, käeliselt osavam ja   enam valmis tarkust omandama.(Marta Valge, Aino Ugaste, Õp.Leht. 9.03.2007)
Eelkoolis või lasteaias?

Kooliks ettevalmistus toimub nii lasteaias kui eelkoolis. Eelkooliõpetajal on 10-12 lapsega hea ja kerge töötada (Kai Anier,Õp.L.16.03.2007), mis on lasteaiaõpetaja jaoks unistus.

Uus, loodav valitsus on koolilaste suhtes sõbralikum, lubades klassis laste arvu mitte suurendada. 24 last tundub olevat üsna sobiv arv.

Mammutklassis ei märka õpetaja mahajääjaid, on suur õpilaste  väljalangemise oht, õpetajal on raske kõigi laste tähelepanu hoida, erivajadusega õpilased vajavad ju lisatähelepanu.

Kahjuks ei ulatu tarkade inimeste pilgud lasteaialaste suure hulgani rühmas. See, et rühmas on 22 koolieelikut või 22 last liitrühmas, kellest pooled kooli lähevad, jääb ikka kellelgi kahe silma vahele.

Mõnes lasteaias on laste jaoks ainult üks ruum.

Kui väljas sajab vihma, peavad lapsed ära mahtuma ühte rühmatuppa, mis täidab mitut funktsiooni. Selles ühes toas toimub nii õppimine, mängimine, söömine kui magamine, kuna eraldi magamistuba ei ole. Kui voodid on juba lahti tõmmatud ja taldrikud lauale pandud, kus istuvad ja mängivad  siis kõik   24 last?

Kui 24 koolieelikuga rühmas on 4 erivajadusega last, on  tööd raske korraldada. Iga päev tuleb välja mõelda, milliste nippidega hüperaktiivse lapse tähelepanu köita. Ka tema vajab kooliks ettevalmistust. Esialgu oli ta vähemalt eelkoolis rahulik, nüüd pidavat ka seal oma trikke tegema.

Kus on siis parem last kooliks ette valmistada, kas lasteaias või eelkoolis?

Eelkoolis peab laps kauem ühe koha peal istuma ja ta teab, et ei tohi mujale minna. Tekib koolitunne, mis on kindlasti vajalik.

Meie lasteaias on mängukool, on tõsine, nõudlik õpetaja tahvli kõrval, lastel tekib ka sellest õige koolitunne. Ja lastele meeldib mängukoolis: õpetaja teeb nalja, küsib  konksuga küsimusi, teeb loogikaharjutusi, loovust arendavaid ülesandeid, nõuab, et laps ülesande lõpetaks ja kirjutaks korraliku käekirjaga.

Rühmatoas on kogu juhtimine rühma õpetaja korraldada. Ta viib läbi stiilipäevi, muinasjutuhommikuid, väikeste kokkade tundi, näitemängu, suhtleb vanematega, teeb loovmänguvahendeid, leiab sobiva tegevuse erivajadusega laste jaoks, viib läbi komplekstunni või rühmatöö, kusjuures õppimine toimub läbi mängu.  Ja tegeleb kooliks ettevalmistamisega. Kõik 11 koolieelikut loevad –  kirjutavad, arvutavad, kaks last veatult, üks lastest veerib. Juba on paar lapsevanemat murelikud: kas kogu see loovus, mille laps lasteaiast kaasa on saanud, ka koolis edasi kestab? Lasteaias ju  toimub kogu aeg midagi ,mis laste loovust virgutab.

Lasteaiaõpetaja teab kõigi laste nõrku ja tugevaid külgi, soovitab lapsevanemale kooli, mis lapse anded välja arendaks. Lapsevanemad viivad  lapsi mitmetele koolikatsetele, et laps paremasse kooli sisse saaks. Tihti hakkab vanemate mure koolikatsete pärast ka lastele külge. Isegi siis, kui laps on väga tubli, ei ole kindel, kas ta soovitud kooli pääseb, kui  pole piisavalt enesekindel ja hea stressitaluvusega.

Ja see ei ole lapse süü. Lapsele ei ole tähtis saada eliitkooli, laps oleks nõus käima mistahes koolis, mis tore tundub ja kus õpetajal lapse jaoks piisavalt tähelepanu jätkub. Lapse jaoks on tähtis vaid see, et ema oleks rahul. Pole vist ühtki nii halba kooli, mis lapse ära rikuks. Laps ei tea ju ise ka veel oma tugevaid külgi, ka kolmandas klassis on lapsel võimalus minna kooli, mis talle endale tõeliselt  meeldiks.

Eliitkooli ei pääse nii,  et lapsevanemad “ärkavad” viimasel lasteaiaaastal, siis “vajutatakse gaas põhja” ja algab paanika.

Lapse arendamine algab ju sünnimomendist. Iga laps on eriline ja vajab oma vanemate tähelepanu, hellust, tunnustust iga uue oskuse omandamisel.

Laps peab koolieelses eas saama selgeks, mis on põhiväärtused – ausus, headus, armastus, hoolimine, austus teise inimese vastu. Laps vajab isa ja ema eeskuju ja mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Laps ei peaks eksimuse puhul kartma karistust ja võtma appi valetamise, vaid olema vanematega usalduslikus sõbrasuhtes, kus koos leitakse probleemile lahendus.

Kõik, mida laps kogeb, talletub alateadvusse. Kui laps on saanud kodust kaasa kindluse, mõistmise, empaatiavõime ja vanemate toetuse, on see vundament, millele toetuda ja võtta vastu õigeid otsuseid.

Läänes peetakse väga tähtsaks, et laps saavutaks koolieelses eas enesereflektsioonioskuse ja suudaks oma tundeid kontrollida. Kui laps  ei oska kaaslastega suhelda ja tal ei teki südametunnistust, kuidas saab ta koolis hakkama saab?

See, mida lasteaias iga päev tehakse, on pidev õpetamine, kasvatamine ja arendamine. Lasteaias omandab laps põhilise käitumiskultuurist, liikluskultuurist, saab hingeharidust ning üldteadmisi elust ja inimestest. Last õpetatakse iseendaga hakkama saama, ausat mängu mängima, nõrgemat kaitsma. Kogu lapse arengut ei saa taandada ainult intellekti arengule. Koolivalmidus on nii vaimse, füüsilise, psüühilise kui sotsiaalse arengu kogum.

Lasteaias on väljas nädalaplaanid, päevateema ja iga lapsevanem saab kodus kontrollida, kas laps on kõik vajaliku omandanud.

Koolieelikud on tublid, kolmekesi istutakse lasteaias laua ümber, ees  matemaatika töövihik ja muudkui tehakse ülesandeid. Mõnel on ainult veel kolm lehekülge täita. Keelata ka ei maksa, kui laps saab ülesandest aru, las pusib. Eks siis jõua  uusi töölehti otsida, kui ta päris vihiku  lõpuni jõuab. Vahel kuulen repliiki: “Seda ma praegu ei tee, koolis juba tegime selle ära.”

Lasteaias on päev vaheldusrikas, mänguline tegevus vaheldub mõttetööga, laps saab kaks korda päevas õues viibida. Ja ikka on mure – liiga vähe jääb aega mängu jaoks, mis on lapsele eluliselt tähtis. Mängus areneb loovus, kujutlusvõime, sotsiaalne suhtlemine, mida on vaja nii koolis kui edaspidises elus.

Koolis ettevalmistus lasteaias või koolis?

Aigar ei käi eelkoolis, käib kord nädalas lasteaias mängukoolis. Temal läheb lugemine hästi. Henry käib nii eelkoolis kui lasteaias mängukoolis. Tema veerib. Kindlasti mõjutab see, palju kodus lapsega tegeldakse, talle ja temaga koos loetakse.

Lasteaed on pere toetaja, mitte koolis ettevalmistamise koht. Kummalisel kombel on enamus lapsi  lasteaias lugemise – kirjutamise  ja ka arvutamise selgeks saanud.

Koolitunnis paigal istumine pikemat aega korraga ei ole just suur kunst. Pingis  istuda tuleb aastaid. See, et laps tunneb ära risti ehk x – i, ei olegi eriline tarkus. Kui aga eelkoolis õpitakse samu asju, mida hakatakse õppima esimeses klassis, võtab see lapselt ära uudsuse võlu. (Ott Kaal,16.03.2007.Õp.l.)

Karl oskas kooli minnes juba korrutada, kirjutas veatult, luges soravalt, kuid teise klassi teda edasi ei viidud, kuigi vanemad soovisid seda. Kui lapsel on koolis igav, kaob ära õpimotivatsioon. Nii kaotavad priimused õpihuvi, mida on hiljem raske üles leida, kui ei teki harjumust õppida.

Kas lapsel on lasteaias hea olla?

Enamus lasteaiaõpetajaid armastavad oma  tööd ja püüavad teha kõik nendest sõltuva, et laps tunneks end lasteaias koduselt ja hubaselt. Lasteaiaõpetajad kasutavad mitmeid nippe, et väikest last rahustada ja teda  kohanemisraskustest üle aidata.
Maris Mae (Õp.leht 23..03.07) kirjutab sellest, e t tal oli võimalus pisut lasteaiaeluga tutvuda ja tema meelest osa lapsi jääbki hommikul nutma.

Kindlasti on  lapsi, kes lasteaiaeluga ei harju või vajavad kohanemiseks pikemat aega. Kogenud õpetaja suudab lapse tähelepanu mujale juhtida ja lapse maha rahustada. Kui rühmas on nii palju lapsi ja on ainult üks õpetaja nende  jaoks, on kaunis raske end kõigi vahel võrdselt ära jagada. On õpetajaid, kes on rõõmsad ja mängulised nagu Pipi või Mary Poppins, kuid on ka neid, kes ei suuda kogu aeg nii leidlikud ja naerused olla.

Maris Mae märgib, et nende  õpetajate probleeme, kes ei tundu nii hästi oma tööga toime tulevat, isegi ei arutata isekeskis.

Kuid lasteaiaõpetajad viivad läbi arenguvestlusi, koostavad plaane, korraldavad vanematele üritusi ja nende  tihedas päevakavas on  üsna vähe ruumi omaenese probleemide lahkamiseks, kuna üks töö ajab teist taga.

Vahel on aega ka üksteist ära kuulata, vähemalt kord kuus pedagoogilisel koosolekul. Kui siis ka ei jõua, tuleb aega lihtsalt võtta.

Maris Mae lisab veel, et pole ime, et õpetajal tüdimus tekib. Mida siis teha? Kuidas oma akut laadida? Millised võimalused on võtta nädal või paar puhkust ja kuhugi sõita? Õppeperioodil kindlasti mitte. Ja ka palk ei võimalda puhkust SPAs või raja taga. On muidugi võimalus minna nädalavahetusel loodusesse.

Koolieelikute tunnid-tegelused.

Koolieelikute tegelused-tunnid meenutavadki juba koolitundi, mida siis veel rääkida eelkoolist, kus ongi  kõik nii tõsine ja koolilik. Las jääda koolieelikule tema mänguiga, kus kasvatakse koos sõbraga kooliküpseks. Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Kindlasti on koolieelikul vaja põnevaid tegevusi, mis nende mõttetööd virgutab. Õuesõpe, avastusõpe, maalimine looduses, looduse toomine tuppa klaaspurgis – konnakudu jälgimine purgis, kulleste arenemine ja nende tagasiviimine tiiki pakub koolieelikule ja väiksemale lapsele piisavalt põnevust.

Eestis on mitmeid põnevais alternatiivpedagoogika vorme ja lasteaednikud on üsna hakkajad nende elemente kasutama. Montessori laual on veemängud ja igapäevaharjutused, pintsettidega tikkude ja herneste tõstmine, pärlikettidega arvutamine. Hea alguse keskuses on mikroskoop, luup, magnet ja teatmeteosed. Reggio-Emilia pedagoogikast saab üle võtta projektiõppe sugemeid. Nii see koolieelik lasteaias õpibki – kogedes, kogudes ja kogemata.
Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 5 =
Please leave these two fields as-is: