17. veebruaril toimus Tallinna 21. Keskkoolis Eesti Lastevanemate Liidu III aastakonverents
Tervituskõnega esines linnapea Jüri Ratas. Ta ütles, et on läbi käinud kõik lasteaiad ja neile oma abi pakkunud. Linnapea on külastanud ka koole ja teab, et õpetajad teevad oma tööd südamega ning nende kätte võib oma lapsi usaldada.
Haridus-ja teadusminister Erkki Piisang ütles, et me vajame paremat kooli ja kodu ning kooli ja ühiskonna koostööd.
Lapsevanemate Liit üritab leida vastust küsimusele, milline peaks olema tuleviku kool. Milline on meie ühiskonna haridusnõudlus, et oleksime edukad?
Professor Ülo Vooglaid mõtiskles selle üle, kas meie lapsed saavad kasvada õnnelikeks.
Tuleb mõelda, uurida, avastada, millest sõltub võimalus olla õnnelik.
Mis on lapsele oluline? On oluline olla teistega sarnane ja ka eriline. Lapsevanemal on vaja teada, et tema laps hea ja tore, kuid ta pole siiski teistest parem.
Mõni lapse tegu pole hea. Vahel laps luiskab, laiskleb. Seda võivad põhjustada vanemate tegematajätmised.
Lapsevanemaks kasvamisel tuleb endale selgeks teha, mida peaks haarama pesaharidus, alusharidus ja teised hariduse liigid.
Eestis domineerib kesksooline kasvatus. Head lapsed kasvavad vitsata, kuid vitsa antakse ikkagi.
Selle asemel, et keelata ja käskida, peaks lapsevanem aitama leida lahendusi, olema lapsele sõbraks. Ei tohi laste kaudu realiseerida oma täitumata unistusi. Iga laps on eriline, ta peab järgima oma lugu.
Inge Tael rääkis lapsevanemaks olemises psüühilistest probleemidest.
Kui laps käis lasteaias, oli lihtne lapse tegemisi esiplaanile seada. Laps läks kooli ja vanem arvas, et ta on nüüd juba suur. Selgus, et laps ei saanudki kohe suureks ega oska kõike ise teha. Vanemad peaksid märkama, et lapsele esitatavate nõudmiste hulk suureneb pidevalt ja teda aitama.
Vahel tuleb lasta inimesehakatisel lihtsalt ilma tegevuseta omaette mõtiskleda – nii avastab laps, mis on talle tähtis.
Kogu aeg pole vaja lapse tegemisi kontrollida. Tuleb riskida ja loota, et ta teeb õigeid otsuseid. Nii kasvavad iseseisvad isiksused.
Koolitaja Peep Vain rõhutas, et laste kasvatamine on lastelt õppimine. Me oleme enda lapsepõlve toodang. Lapsevanema vastutus on määratu.
Tasub jälgida lapse mängu, kuna nii suurt loovust ei oska muidu ette kujutada. Lapse mäng on imeline. Lapsega olemiseks tuleb võtta aega, olla vahetult kohal, mitte töödest hõivatud.
Peep Vain jutustas, kuidas ta pool aastat järjest igal õhtul enne uinumist lapsele rääkis, kuidas usub, et tema järeltulija saab kõigega hakkama ja et isa armastab teda alati. Hiljem küsis lapselt, kas on liiga tihti öelnud, et teda armastatakse. Laps vastas, et ei ole.
Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller pakkus välja võimalusi, kuidas kool ja kodu saaks rohkem sisulist koostööd teha.
Tuleb luua selline keskkond, kus kasvab üles hoolivam, sallivam põlvkond. Laps ei pea teiste kaotuse hinnaga võitma.
Aivar Haller jagas inimestele õhupalle ja nõelu ning toonitas, et võitjad on need, kelle pallid on terved. Mängijad püüdsid teiste palle purustada, et võita. See polnud tegelikult eesmärk. Elu ei ole võitlus, vaid koostoimimine. On vaja teha koostööd, õppida rahulikult sisse ja välja hingama.
Vanavanemad on järjepidevuse kandjad, kellel kogemusi igast valdkonnast. Tuleb taastada kogukond, kus inimesed mõtlevad ühtmoodi. Tuleb leida õpetaja endi keskelt ja õppida tulemuslikult suhtlema.
Õpilaslehe peatoimetaja Erik Ehasoo kõneles kooli ja kodu koostööst läbi õpilaseprisma. Kool peab lapsega hakkama saama. Lapsevanem peab toetama lapse kaudu kooli tööd.
Õpetajad viivad läbi arenguvestlusi, mis on kiiduväärt abi, et arutada lapse tulevikku, mitte mineviku probleeme.
Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Martin Kaasiku ettekanne kandis pealkirja “Kooli ja kodu koostööst koolijuhi vaatevinklist”.
Koolid soovivad, et vanemad teaksid, mis koolis toimub. Koostöö vormideks on arenguvestlused, ühisüritused, koolitused, kontserdid, psühholoogiline abi. Tahetakse saavutada häid õpilase – õpetaja suhteid ja vanemate kaasatust õppeprotsessi korraldusse.
Viivi Lokk Tallinna Haridusametist rääkis kodu ja kooli koostööst ja selle kasulikkusest omavalitsusele. Vanemate tihe seotus lapse haridusega avaldab lapse arengule ja haritusele soodsat mõju.
Vanemad peaksid looma õpetajatega suhted enne probleemide tekkimist. Muutused hariduses nõuavad kooli ja perede ühiseid jõupingutusi.
Uuenevast riiklikust õppekavast rääkis Einar Värä.
Küsimus saalist: “Mis RÕK`is on muutub?”
Einar Värä: “Suuri muutusi pole.”
Parandusettepanekuid on teinud üle kahesaja isiku. On vaja lugemisoskuse parandamist algklassides. Muudatuste ja ettepanekute aeg kestis 7.veebruarini.
Liisa Pakosta tutvustas lapsevanemate vaateid uuele õppekavale.
Kui koolis on liiga kõrged nõudmised, siis laps ei saa hakkama.
Lisaks oodatakse RÕK`ilt , et kool annaks ka neid teadmisi, mis vanasti saadi perekonnast.
Positiivne on emakeele väärtustamine. Positiivsed on ka katsed luua seoseid 1921. a. õppekavaga. See oli väga õhuke vihik, kuid asjalikum. Vahest võtta see kõhnake õppekavaks? Mida teha, et õpihuvi alles jääks?
Raivo Juurak, Haridusfoorumi listi toimetaja, kolmanda õppekava kaasautor tutvustas kolmandat õppekava. See on sügavalt Põhjamaade õppekava sarnane.
Olav Aarna, Riigikogu Kultuurikomisjoni esimees: ”Tulge seda Riigikokku tutvustama!”
Raivo Juurak: Kolmandas RÕK`is on sees miks-küsimused. See on lapsesõbralik õppekava.
Waldorfõpetajad on kolmanda RÕK`i omaks võtnud ja lähtuvad alljärgnevast:
- Viige lapsed õue õppima!
- Pange lapsed neljakaupa õppima!
- Õppige Healt Alguselt!
- Hoidke poisse!
- Tegelge lastega pärast klassitunde!
- Pange klassijuhatajad sisuliselt tööle!
Martti Martinson, Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu esimees rääkis, mida arvavad õpilased uuenevast õppekavast.
Õpilased arvasid, et valikuid peaks olema mitu. Valikud algaksid kümnendast klassist. Õpilased pole RÕK`iga rahul. See ei suurenda valikuid ja on liiga faktidele suunatud. Suurendatud on hoopis ainemahtu.
Kooli jaoks on olulised vaid tulemused, õpilasi pole eriti kaasatud. Tegemist on tuupimismaratoniga, kus surve all on nii õpilane kui õpetaja.
Lehte Jõemaa, Õpetajate Liidu esinaine, tutvustas õpetajate seisukohti.
Ka õpetajad arvavad, et RÕK`i tööversiooniga pole soovitud eesmärke saavutatud ja ainemahud on pigem suurenenud, mitte vähenenud.
Arusaamatu on see, miks õpetajate aineliidud on tööprotsessidest taandatud.
Eesti Õpetajate Liidu ja aineliitude ümarlaud jõudis 28. oktoobril 2006 otsusele, et õppekava on kasutuskõlbmatu ja tuleb alustada algusest.
Õppekava paradigma muutmine üksi ei aita. Tuleb luua kaasaegne õpikeskkond.
Kõige sobivam tundub kolmas õppekava, mille kandev idee on see, et üksi laps ei jää maha. Lisaks kaasav kool ja vabadus ise otsustada.
Konverentsi moderaator oli Kaarel Tarand, kultuurilehe Sirp peatoimetaja.
Lõpuks toimus ka poliitikute diskussioon teemal “Milline on Eesti tegelik haridusnõudlus. ” Diskussiooni juhatas Märt Treier.
Lapsevanemad olid konverentsist väga huvitatud. Saal oli rahvast täis, esitati palju küsimusi. Lapsevanemad olid huvitatud sellest, mida tunnevad õpilased praeguses õpikeskkonnas, mida võiks koolis muuta ja kuidas nemad saaks kaasa aidata, et nii õpilased kui õpetajad end koolis hästi tunneksid.
Ülle Tõnumaa
