Töö lastega on raske, kuid huvitav, kuna väikesed lapsed on siirad ja vahetud, vahvad olevused.
Hommik.
Kaileen ja Kristi saadetakse värava juurest üksi üles. Kaileen on kuuene ja läheb sügisel kooli. Ta saab augustis seitse. Kristi on kolmene, varsti saab neli. Kristi tuleb alati valjuhäälselt naerdes. Vahel protestib ta selle pärast, et õde ei lubanud oma pliiatseid ja keelas Kristil esimesena trepist üles tulla. Kristi istub kapi ees ja mossitab.
“Sa ei tea, mis mul kotis on,”ütleb Kaileen. ”Anna mulle vihje,” palun. Lõpuks arvan ära.
Kristi on juba tusatuju unustanud ja küsib: “Mis minul kaasas on?” Kristi on rõõmus, kui saab mulle oma kaisulooma näidata. See on esimest korda temaga lasteaias.
“Isal tuleb varsti sünnipäev. Ma peitsin oma kingi juba ära, uude peidukohta. Isegi ema ei tea, kuhu.” Saan teada, kus on uus peidik.
Tuleb Lisette. Tal on jälle suur jänes kaasas. Tähendab, ta jääb kogu päevaks. Lisette räägib, milliseid pahandusi jänes kodus teeb. Ja et isa sai isegi seekord pahaseks.
Aga Lisettel on hea jähes, kuigi teeb koerust. Ta aitab alati tüdrukul tuba koristada.
Enamus lapsi on kohal. Hommikuring.
Loeme koos hea lapse salmi. Mõned saavad loendada nädalapäevi, mõni saab öelda kuude nimetusi. Igaüks saab arvata, mida meenutab Kadi toodud loogakujuline kasetohutükk. Laste fantaasial pole piire. Kuhu kaob vahel täiskasvanute loovus. Neil on lastelt nii palju õppida. Oskust imestada, tunda rõõmu väikestest asjadest.
Hommikusöök.
Lisette tahab makaronide juurde ketšupit. “Ära virise iga kord,” ütleb Kaido “Täna ei ole ketšupit ette nähtud. ” Makaronid singiga on niigi head. Jenni õpetab:”Sa katsu ennast kokku võtta! Proovi natuke ja varsti ongi taldrik tühi.”
Kui targad on lapsed…
Kunstiõpetus.
“Mina ei oska karu joonistada,” kurdab Anu ” Sa ära ütle kohe, et ei oska, muidu sul ei tulegi välja,” pahandab Laura. “Proovi, mina ka algul ei osanud, aga ma proovisin ja nüüd saan hakkama. Vaata, kuidas ma teen ja tee järele.”
Lapsed õpetavad meid kogu päeva. Neil on rohkem julgust ja pealehakkamist kui suurtel inimestel.
Oleme õues.
Märkan imestusega, et Kristiina on õppinud kiikuma. Alles eile ei osanud, pidin talle hoogu tegema. Kirjutan selle kuupäeva üles. Ema rõõmustab. Teinekord hea lugeda, millal laps jälle midagi uut õppis.
Me saame kaks korda päevas olla värskes õhus. Lapsed on rõõmsad ja tegutsemishimulised.
Märkan, et kõrvaltrühma lapsed on liivakasti suure maja ehitanud ja pannud majale suure ruudukujulise plastikakna. Ei tea, kust leitud. Siis märkan, et õuekäru papist kast, milles kodu mängiti, on katki läinud, aga nad on selle nüüd liivakastis kasutusele võtnud. Leidlikkust neil jätkub.
Laste mängu tasub jälgida. Nad oskavad osad nii ära jagada, et lausa imesta.
“Mina olen ema, Laura on vanaema, Piret võib olla vanatädi. Hanna on pisike titt.”
“Mina olen isa,” teatab Patrik. “Naised sünnitavad mulle lapse ja mina ostan lapsele vankri.”
Nüüd lamab Patrik õuekärus liivakasti kõrval. “Ma olen praegu laste vanaisa. Ma olen vana ja väsinud..Ma olen juba kolmekümne viie aastane.”
Lohutan teda. Ta pole veel väga vana, vaid alles üsna noor .Ta sobib veel laste isaks.
“Aga ma olen ikkagi väsinud, tegin palju tööd.” Jätan isa puhkama.
Joonas kutsub sulgpalli mängima. Meil läheb hästi. Saame mõlemad pallile pihta.
Siis on meil kaugushüpe. Ja ümbermajajooks. “Hans läheb minust ette,” kurdan Jennile jooksu pealt. “Pole viga, järgmine kord võid sina võita,” lohutab Jenni.
Meil on sportlik eluviis. Ja iga päev on isemoodi.
Laura läheb juba koju ja kallistab mind. “Homseni!” lehvitab ta mulle. Nüüd olen ärakallistatud ka. Tore ju.
Järgmine päev algab sellega, et tuleb Joel ja teatab, et nägi eile ägedat filmi -“Põrunud kompressorit” – Eddy Murphyga…
Väikesed naljakad olevused, parim osa inimkonnast. Mulle meeldib mu töö.
Ülle Tõnumaa