Tallinna lasteaed Sinilill on vene õppekeelega munitsipaallasteaed, kus tegutseb ka üks keelekümblusrühm. Eesti keele õpetajad on läbinud Keelekümbluskeskuses koolituse. Lasteaias tähistatakse eesti rahvakalendri tähtpäevi – lasteaias jooksevad kadrid, jõuluõhtul tuuakse õled tuppa, mängitakse vanu mänge, lauldakse, tantsitakse, maitstakse verivorsti. Vastlapäeval lastakse liugu Rocca al Mares või käiakse külas Metsanurme talus.
Kevadel, lahtiste uste päeval, käisin seda lasteaeda vaatamas, et näha Neptuni veepidu. Veel rohkem huvitas mind õpetaja Helgi Neelovi eesti keele tund, kus lapsed mängisid etendust ”Jussikese seitse sõpra”. Kogu tund toimus selges eesti keeles.
Õpetaja Helgi Neelov oli tegeluse hästi läbi mõelnud, see oli lõbus, mänguline ja lastepärane. Etendusse oli põimitud lihtsaid süžeega sobivaid lastelaule. Esmalt küsis õpetaja Helgi Neelov lastelt, kas nad tahavad koos Jussikesega rändama minna. Lapsed tahtsid.
Esmaspäevamaale jõudes mängiti mängu ”Me lähme rukist lõikama”. Teisipäevamaal lauldi laulu ”Ehitame maja”. Kolmapäevamaal loeti luuletust ”Kell üks-muna küps…” ja plaksutati kaasa. Vasikas sai kinni püütud ja jõuti neljapäevamaale. Neljapäev oli aednik.
Reede pesi pesu. Lapsed laulsid laulu ”Väikesed käekesed aitavad ema… ” Kui lauldi ”Pesu nad kuivama panevad… ”, hoidsid kaks poissi pesunööri pingul ja tüdrukud riputasid rätid kuivama.
Laupäev koristas tube ja jälle tegid lapsed seda kõike laulu saatel: “Tolmu nad ära pühivad, põranda puhtaks pühivad…”
Nii jõuti pühapäevamaale, kus võeti paaridesse ja lauldi – tantsiti: “Tere, tere, sõbrake, anna mulle käeke..”
Oli mõnus ja nauditav tund. Minulgi oli siit üht-teist kõrva taha panna – laulud, tantsud, rütmiline plaksutamine, see sobibki lastele kõige enam. Õpitakse läbi mängu ja kõik saab päris lihtsalt selgeks, ka eesti keel.
Õpetaja Helgi Neelov siis huvilised veel ujulasse, kus toimus Neptuni veepidu.
Ujulas oli palju vanemaid, kes kõik oma järglastele kaasa elasid: ujumine basseini algusest lõpuni ja tagasi, rannakarpide järele sukeldumine ja õigesse kohta viimine, pallimäng vees. Lapsed näitasid oma ujumisoskust, mis tänu treeneri tublile tööle hästi ära õpitud oli.
Jõudsin ka pisut juhatajaga vestelda, kes vastas küsimustele eesti keeles. Küsisin, mis keelekümbluslasteaias kõige enam muret teeb. Juhataja vastas: ”Ikka see, et dokumentatsioon peab tervenisti eesti keeles olema, nägime palju vaeva, kuid ära tegime.”
Minule kui külastajale meeldis eriti see, et kõikjal, kuhu ka ei vaadanud, oli aastaajale vastavalt tehtud mõnusaid meisterdusi, õpetajad olid sama rõõmsad ja teotahtelised kui lapsedki. Eesti keeles kõnelemine ei valmistanud kellelegi raskusi.
Ülle Tõnumaa
