Väärt omadused on vaimule oluliseks rikkuseks, kuid hea kasvatus on see, mis tõstab ned soodsalt esile
(Locke)
Milles seisneb isa roll perekonnas? Sellele küsimusele on ilmselt väga erinevaid vastuseid ja arvamusi. Erinevatest peredest lapsed on kogenud erinevaid isarolle. Tänapäeval räägitakse isadest ja nende osast lapse kasvatamisel üha rohkem ja rohkem. Missugune on tänapäeva inimeste arusaam isa rollist perekonnas? Missugune on see olnud varem? Kas on selles üldse erinevust? Kõike seda on üsna keeruline uurida. Nii palju kui on vastuseid on võib olla ka erinevaid arusaamu. Me võime arutleda oma kogemuse põhjal, kas oma isa kantud rolli tahame seada eeskujuks ja ka oma laste isa sellisena, või hoopis erinevana näha. Rahvasuu räägib, et tüdrukud valivad mehi, oma isa järgi. Poisid järgivad isaks olemisel samu kasvatusvõtteid ning käitumis- ja suhtlemismalle, mis on nende endi isadele iseloomulikud olnud.
Kas see tegelikult ka nii on, vajaks tänapäeval uurimist.
Minu isa on hetkel 85 aastat vana, iseseisvalt hästi toimetulev ja aktiivne pensionär. Olen mõelnud, et ise kunagi pensionile jäädes, tahaksin olla just selline. Kunagi ei ole ma kuulnud teda kurtmas kui raske on elu. Pigem viskab ta nalja selle üle, et kallist liha ei peagi vana inimene paljusööma, talle aitavat suurepäraselt nendest juurikatestki mida ise kasvatab. Ainuke asi mille üle ta kurtnud on see, et marjad aias jäävad järele või et, keegi tema sissetehtud kapsaid kaasa ei võtta jne. Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tajun, et kogu oma elu on tema soov olnud meile midagi jagada. Üldsegi mitte ainult materiaalses mõttes. Jaganud on ta meiega oma elutarkust, tehes seda väga delikaatselt nii, et lapsed ei märkagi nende õpetamist. Jaganud on ta meiega oma aega, lihtsalt rääkides oma lapsepõlve- ja sõjaaja lugusid, vesteldes teemadel mis olid seotud meie kordaminekutega nii heas kui halvas mõttes. Enamasti olen tundnud tema kohalolekut ja mõistmist. Ka praegu, ise juba täiskasvanud laste emana, tean, et isa on alati minu jaoks olemas. Tean, et kui mind keegi enam ei mõista, siis tema mõistab mind alati. Nii on lihtsalt olnud. Oma nooruse- ja ka noore ema muredest olen saanud kõige sagedamini kõnelda isaga.
Mäletan lapseeast, kui meil, lastel, oli soov mängida, siis mängis isa meiega rõõmuga kaasa.
Naabritüdruk, minu eakaaslane, tuletas täiskasvanuna meelde, kui kummaline oli temal lapsena vaadata seda kuidas meie isa tegi naljakaid nägusid ja häälitsusi, kapates meiega mööda korterit ringi. Meile ei ole see tänagi kummaline tundunud. Mängida armastab ta omal moel veel praegugi. Loomingulisus ei ole teda siiani maha jätnud. Nagu ta omal ajal mõtles välja naljalaule, tehes tuntud viisidele sõnu, nii loob ta ka tänapäeval oma lähedaste ja sõprade sünnipäevaks vemmalvärsse. Kui palju põnevaid esimese Eesti Vabariigi aja aegseid laule oskan ma laulda tänu just sellele, et olen sageli kuulnud isa neid laulmas. Akordioni ja bajaanimängu ei ole ta kellegi käe all õppinud, aga küla pillimees on ta läbi aja, mida mina mäletan, ikka kogu aeg olnud.
Meie pere ei kujuta ette ühtegi jaanipäeva ilma isa pillimänguta ja mõnusa huumorita. Seda ei kujuta ette ka lapselapsed.
Lapselapsed ise ei mäleta seda aega kui vanaisa neid hoidis. Need olid ilusad ajad, mil linnalaps sai maal olla terve suve. Samal ajal, kui vanaisa lapselapsi jalutas või neid mängitas või und valvas, sai noor ema toimetada oma tegemisi või puhata ja omaette olemist nautida. Mäletan seda mõnu ja olen selle eest oma isale lõputult tänulik.
Meie peres ei ole kunagi eksisteerinud nii nimetatud naiste ja meeste töid. Mäletan oma isa süüa tegemas, koristamas, aiamaal tegutsemas ja isegi minule patse punumas, ema jutu järgi ka mähkmeid pesemas. Kõige sellega tegelemine ei ole temalt ära võtnud kübetki mehelikkust.
Tõmmates paralleeli oma peresse võin tõdeda, et minugi abikaasa on kõigi jõuliste mehetööde kõrvalt tõepoolest ka laste mähkmeid pesnud, süüa keetnud ja koristanud. Mine tea, ehk tõesti oma isa järgi valitud mees !?
Meenutades lapsepõlve, tuleb meelde, et eriti mõnusad olid meie reisid Tartumaale vanaema juurde. Peres oli meil neli last ja ema toimetamisi kergendati sellega, et isa võttis ikka pooled vanaema juurde kaasa.
Ma ei oska öelda kuidas isa leidis maatööde kõrvalt aeg, ja miks ta üldse seda tegi, aga mulle on eredalt meelde jäänud rukkikõrtest kuue- ja nelja kõrreliste lintide punumine. Sellest õmmeldi kokku väikese korvikesed minu ja venna tarvis. Kõrte korjamine toimus õhtul ja need jäeti pika rohu sisse niiskuma kuni hommikuni. Siis oli neid pehmena hea kokku suruda ja lindiks punuda. Igatahes mäletan ma seda uhket tunnet mil, Tartu linnas korv käes tähtsalt ringil liikusin. Tartust sõitsime veel Atsalamasse ema vanemate juurde. Korvid olid meil kogu reisi käeotsas. Neid korve tahtsin ma kindlasti ka teisele vanaemale näidata. Mälus on nende korvide lõhn ja ilu mul tänapäevani. Üks foto, Atsalama küla teel jäädvustatuna, värskendab seda emotsiooni kui lehitsen vanu albumeid.
Isa on olnud mõistev. Teismelise tüdrukuna pidin harima maasikaid ja see oli tüütu. Maasikad võtsid kogu minu vaba aja. Nii vähemalt mulle siis tundus. Isaga arutledes jõudsime otsusele, võtame nad üles ja istutame selle aiamaalapi täis vaarikaid ja marja põõsaid. Maasikaid aga ostame hoopis maasikakasvatusest. Olin väga tänulik, et asi nii otsustatud sai. Teiste marjade korjamisest ei mäleta ma midagi. Juba ei olnud siis see nõnda aeganõudev ja tüütu.
Meenub, et isaga sai palju arutletud päris tõsiste asjade üle, sai ka ägedalt vaieldud. Eriti teravad olid need kahekümnendates aastates noore neiu iseteadvuse tõttu. Imelik mõelda, aga sügaval,,nõukogude ajal ´´ sai tihti räägitud ja vaieldud ka poliitilistel teemadel. Ja vaatamata sellele, et tollel ajal ei tohtinud käia kirikus ja ei loetud piiblit, kuulsin mina MEIE ISA PALVET just oma isa suust.
Rõõmsameelne on meie August, nii me teda praegu nimetame, alati olnud. Nalja meeldis ja meeldib talle praegugi visata. Nii õpetas ta meilegi huumoriga raskustest üle saamist ja sedagi, et kõige parm nali on enda üle visatud nali.
Mis on olnud isa rolliks meie perekonnas? Minule tundub, et tema jaoks oli oluline püüda kõigi jaoks olemas olla. Ka siis, kui me seda ise ei märganudki, oli ta ikka olemas. Kui me teda vajasime, ta tegutses. On veel midagi, mida tunnetasin nooruses – see oli isa usaldus. Ma ei mäleta end kordagi kogenud usaldamatuse tunnet. Südames ta ehk isegi muretses vahel, pidi muretsema, sest juhtus ju nii mõndagi, mis mind kui lapsevanemat ennast küll hirmutanud oleks, kordagi aga ei tajunud ma jutuajamistel, et ma olen usalduse kaotanud. Pean ütlema, et mina usaldasin teda ka, sest nii mõndagi, mida emale ei rääkinud, rääkisin isale.
Mõtlema paneb see, kuidas üks lihtne talupoiss, kes sai kõigest omaaegse alghariduse ja omandas keskhariduse alles sõja lõppedes ja pere kõrvalt, omas nii enesestmõistetavalt pereliikmeks ja isaks olemise oskust. Koolitusi, tänapäevases mõistes, tollel ajal polnud kombeks anda.
Mida on minul oma isalt olnud õppida?
Tolerantsus ja teistega arvestamine on see, mis talle on omane Ise ütleb ta,et ei lase ennast häirida teiste veidrustest ja sellest kui keegi on – või mõtleb erinevalt. Kõigele on tal oma selgitus. Ütleb vaid,, Kes teab mis tal sees on? Küllap on selleks mingi põhjus ´´. Ma ei ole kindel, et see oleks mul põhjalikult omandatud. Veel õppisin ma temalt austust pereliikmete isiklike tunnete vastu. Ka privaatsuse vajaduse aktsepteerimist. Mäletan, kui lapsena, lihtsalt uudishimust avasin ühe isa kirja.. See, kuidas ta siis mulle selgitas, miks teiste kirju ei avata ja et igal inimesel on õigus oma isiklikele saladustele jne. , tuleb mulle tihti meelde kui kogen elus situatsioone, kus teiste hingeelus ja asjades tuuseldatakse.
Et nüüd ei jääks muljet, justkui minu isa ei olekski luust ja lihast inimene, siis võin öelda, et vigu tal minu meelest on, ja päris mitu kohe.
Vahel oli ema, minu ja ka vendade kannatus siiski proovile pandud. Isa on nimelt meie kärsitute iseloomude jaoks liiga rahulik ja aeglane. Aga kui me ta hinge täis ajasime, võis ta olla ka maruvihane. Seda küll väga tihti ei juhtunud. Mulle tundub ta olevat ka liiga allaheitlik ja oma enese soove tahaplaanile jättev. Suure kannatusega inimesena, kuid suudab olla vajadusel ka väga järjekindel ja isegi jäärapäiselt kangekaelne. Kui on pähe võetud, et tuleb rohkem mustsõstrapõõsaid istutada, siis teeb seda ja pärast imestab, miks marju ei sööda ega korjata.
Mõeldes oma laste isa, siis imelikul kombel olen leidnud, et temagi osa on olnud kõigi, ka oma vanade vanemate jaoks, olemas olla. Tööd peab ta tähtsaks ja vahel röövib see ka isiklikku vaba aega, kuid siiski on esimesel kohal püüd pereliikmete jaoks olemas olla.
Ka oma laste isast olen tundnud tuge enesele juba ainuüksi sellestki kui ta poistega palli tagus, suusatama -, kelgutama – või kasvõi autode näitusele läheks. Siis on olnud emal võimalus naiste toimetusi rahulikult toimetada ja mõne tunnikese ka omaette olla. Suureks toeks on mõistmine rasketel eluhetkedel võimalus arutleda.
Vaadates ajale tagasi, mõtlen vahel, kas ma ise olen olnud oma isale ja laste isale samuti alati olemas kui nemad mind vajavad?
Võib-olla peaksime meie, naised ja tütred hoopis rohkem püüdma mehi mõista ja suutma materiaalse teenimise nõudmise pingeid maha võtta, andes oma panuse ühisesse töötegemisse ja majandamisse pere jaoks. Kas on oluline, et mehed peaksid tundma end alati perekonna eest üksi vastutavad või võiks siiski tulla kõne alla jagada ühiselt vastutust laste heaolu ja koolitamise eest ning ka kodutööde jagamisse normaalselt suhtuda. Kui mehele meeldib süüa teha, kodu kaunistada – las ta siis tegeleb sellega ja kui naisele meeldib majandada ja ehitustegevust korraldada – las ta siis teeb seda. Oluline on, et tehakse pere asju koos. Kes mida, on vaba valik ja kokkuleppe asi.
Lugedes meie raamatus sisalduvaid artikleid ja intervjuusid, kogesin, isad võivad olla väga erinevad. Nad võivad olla väga erinevalt laste jaoks olemas. Nad ei pea olema ideaalsed. Aga laps peab tundma, oma isa tuge ja armastust. Kui seda on lapsele antud lapsepõlves, siis iga isa oma puuduste ja voorustega igal juhul hea isa.
Mõtlen minagi, ega ma ei tahagi oma isalt midagi rohkemat saada kui seda mida ma olen saanud. Ta on tahtnud olla meile eeskujuks ja kõige rohkem on ta soovinud, et meist kasvaksid hoolivad ja head inimesed. Püüan seda olla.
Suur tänu, et oled mind mõistnud ja oled olnud minu jaoks olemas. Mina armastan Sind väga! Küllap Sa tead seda isegi. Ja missugune laps siis oma isa ei armastaks.
Mare Vassiljev, TLÜ Rakvere kolledž