Vägivallatu suhtlemine – mis see on?

Käesolevast õppeaastast alustas Tallinna Pedagoogilise Seminari lasteaiaõpetajate kolmas kursus uue õppeainega „Vägivallatu suhtlemise e-kursus“. Milleks lasteaiaõpetajatele vägivallatu suhtlemine?

Lasteaiaõpetajad on inimesed, kelle hoolde me usaldame oma „suurima varanduse“, oma pisikesed kullaterad nende kõige õrnemal, tundlikumal ja välistele mõjutustele kõige vastuvõtlikumal ajal. See, milliseid inimesi ja milliseid suhteid meie lapsed endi ümber kogevad varases lapseeas, avaldab mõju nende kogu edasisele elule. Tänases ühiskonnas veedab enamus lapsi suurema osa oma päevast lasteaias või lapsehoidja hoole all juba väga varasest east. Seetõttu on eriti oluline lapsehoidja isiksuslik küpsus, emotsionaalne ja sotsiaalne intelligentsus ning suhtlemismeisterlikkus.

Beebi aju ei ole sündides veel täielikult välja arenenud. Esimeste eluaastate jooksul toimuvad ajus tohutu suured muutused. Peatselt peale sündimist alustab aju triljonite ühenduste loomist neuronite vahel – neid luuakse palju enam, kui läheb kasutusse. Sõltuvalt varase lapseea kogemustest, nõrgenevad ajus need ühendused (või sünapsised), mis on harvad või mida ei kasutata ja tugevnevad need, mida korduvalt kasutatakse. Tulemuseks on meel (mind), mille emotsioonide ja mõtete mustrid kujundatakse – kas paremuse või halvemuse suunas – suures osas just varase lapseea aastate jooksul.

Kui lapsed saavad empaatilist tähelepanu ja ergutust – mis tähendab partnerlusel põhinevat lapsevanemlust – edenevad nad nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt. Kui neid koheldakse tundetult, tõrjuvalt ja kamandavalt – domineeriva lapsevanemluse tulemused – jäävad nad ilma oma täieliku potentsiaali väljaarendamise võimalustest.

Vägivallatu suhtlemine on meetod, mis rajaneb kontseptsioonile, et iga inimese vajadused on võrdväärselt olulised. See meetod sisaldab endas väga sügavat humanistlikku filosoofiat ja mis mind eriti võlub – väga praktilisi igapäevaelus vajaminevaid oskusi, loomaks võrdväärsel partnerlusel rajanevaid suhteid nii oma laste kui partnerite ja kolleegidega. Samas ei ole see nn. „kiirparandusmeetod“. Oma vanadest mõttemudelitest ja käitumismustritest teadlikuks saamine ning nende uutega asendamine nõuab aega, energiat, pühendumist ja enesedistsipliini. Mis võiks olla aga parim eeskuju lastele, kui näha oma ema-isa või kasvatajat ka õppimisele pühendumas!

Vägivalda ollakse eelkõige harjunud seostama füüsilise vägivallaga. Vähem teadvustatakse ja räägitakse emotsionaalsest, vaimsest ja intitutsionaalsest vägivallast. Teise inimese tahte murdmist või oma tahte teisele jõuga peale surumist (mida me oma lastega hirmuäratavalt sageli kipume tegema!) ei peeta sageli vägivallaks. Samas ei õpi meie lapsed mitte meie sõnadest, vaid sellest, kuidas meie oma elu elame ja iseenda ning lähedastega suhtleme ja suhestume. Kui me oma peredes, lasteaedades, koolides, organisatsioonides ja ühiskonnas kohtleme lapsi ja üksteist kui manipuleerimise objekte ning mitte võrdväärseid, austust ja respekti väärivaid inimolendeid, õpivad lapsed „kel jõud, sel õigus“ mentaliteeti ja suhtlemist ning suhestumist. Niisiis, kui me soovime luua hoolivamat ühiskonda, kus igaühe vajadused on võrdväärselt olulised ja austatud, tuleb meil, täiskasvanutel alustada eelkõige iseenda, oma suhtlemis- ja suhestumisviiside ning institutsioonide muutmisest, loomaks lastele keskkonda, kus nad saaksid kogemuse, et igaühe vajadused on olulised ning üks inimene ei ole tähtsam või vähemtähtsam kui teine.

Vägivallatu suhtlemine on Pedagoogilises seminaris õppeainena esimest aastat ning mind rõõmustas väga lugeda ülipilaste esseedest, kui palju need põhioskused, mida me esimese semestri jooksul oleme õppinud juba aitavad neil luua ühendust lastega ja vastastikku nauditavat ja turvalist emotsionaalset keskkonda nii lasteaedades kui kodus. Alljärgnevalt väljavõtteid Tallinna Pedagoogilise Seminari lasteaiaõpetajaks õppivate viimase kursuse tudengite esseedest „Mida uut õppisin ja avastasin vägivallatu suhtlemise e-kursusel?“

Merike Kahju
Empaatiatreener ja nõustaja
Rahvusvaheliselt akrediteeritud Vägivallatu suhtlemise treener

Vägivallatu suhtlemine

Suhted, suhestumine, suhtlemine, suhtesse astumine, suhete loomine, suhe, vaimne suhe, materiaalne suhe, seksuaalne suhe, lähedane suhe, kaugsuhe, varjatud suhe, suhtluspartner, aval suhtleja, kinnine suhtleja, avatud suhe, avatus suhtes, vägivaldne suhe, vägivallatu suhtlemine. Jada, milles on sõna suhe, võiks jätkata, kusjuures iga väljend selles jadas on iseloomuliku, kirjeldava varjundiga, seega võib eeldada, et igal inimesel kujunevad omad pildid, kujutlused ühe või teise väljendi ilmestamiseks, illustreerimiseks.

Et inimene on igapäevaselt erinevates suhetes, nii materiaalse ilma, mõtete tasandiga kui ka kaaslaste ja iseendaga, miks mitte ka kõrgemate, väliste jõududega, siis on suhtlemise teema vägagi isiklik ja puudutav. Nii nagu inimesed on erinevad, on ka nende suhtlemise viisid ja vahendid erinevad. Enamasti suheldakse nii nagu kodus on õpitud – inimesed kopeerivad, duubeldavad oma lapsepõlvekodus valitsenud suhteid, suhtlemisstiile, eelhoiakuid, väärtuseid jne. Kui kõik toimib, siis on hästi, enamasti aga kipub king pigistama ning julgemad, targemad, ausamad, haavatavamad otsivad lahendusi, otsivaid nn. toimivamaid meetodeid, vähem valutama panevaid meetodeid. Midagi sellist, mis ei teeks haiget ning lubaks rõõmsalt ja rahulikult hingata, tervitada igat algavat päeva suure rõõmu ja austusega.

Ja ega inimene ei saagi ju muud teha, ja saab ometi nii palju teha, et muudab iseennast oma maailmas, muudab oma suhtlemist, oma suhtumist, oma hoiakuid ning sellega paneb aluse üldistele muutustele. Suhtlemise puhul töötab üks kummaline seaduspära: ühe liikme muutmine võrrandis muudab üldsummat. Niisama lihtne see ongi. Nagu ikka, on kõik geniaalsed asjad väga lihtsad. Kuid inimese töö iseendaga on üks raskestiteostatavamaid, nõuab ootamatult palju meelekindlust, tahet, rõõmu ja valmisolekut olla aus. Aus eelkõige iseenda vastu ja iseenda suhtes.

See väike suur asi ongi see, mida vägivallatu suhtlemise kursuse jooksul saab taaskord avastada. Eesti koolisüsteem ja ehk koolisüsteemid üldiselt on ühed kummalised nähtused: kõikjal õpitakse ja õpetatakse erinevaid aineid ja teadusi, õpetatakse seda, kuidas peaks üht või teist ainet vastavalt ainespetsiifikale õpetama, kuidas lastega peab diferentseeritult töötama, arvestades laste eripära ja individuaalseid oskusi, kuidas haridus peab lähtuma lapsest jne. Ometi jääb praktiline tegevus liiga ainekeskseks, teadustekeskseks. Inimese roll on olla justkui robot, kes võtab teadmised, info vastu ja mingil hetkel x kasutab talle edastatud teadmisi (juhul kui kasutab – seegi pole tagatud).

Mina võin oma kooliteelt üles lugeda korrad, kus ma õppisin midagi iseendast, iseenda kohta sügavalt isiklikku ja individuaalset. Vägivallatu suhtlemise kursuse jooksul läbi viidud praktilised tegevused andsid mulle vabaduse võtta aega ja uurida, avastada iseennast, enda mõtlemise ja käitumise mustreid. Mõndagi isiklikku, mistõttu teadmisega leppimine, ausalt tunnistamine iseendalegi võtab aega, nõuab julgust, teeb vahetevahel meele ärevaks.

Suhetes on mõistmine, mõttekaaslus, kaasa mõtlemine väga oluline. On suur rõõm leida see üks, kellega saab rääkida väheste sõnadega rohkem ning kellega ei olegi vaja palju rääkida. Või leida inimene, kellega on hea teha koostööd, kes suhtub töösse samamoodi, on seadnud samad sihid, väärtused, hoiakud. Samasugune rõõm on puhata, meelt lahutada inimesega, kellel on sarnased arusaamad huumorist, puhkusest, meelelahutusest. Aga selleks, et seda rõõmu kogeda, on vaja ennekõike avastada see, mis iseendale rõõmu teeb.

Olles avastanud ja kogenud rõõmu tehtud tööst, innustumisest, kaasamõtlemisest, on seda lihtsam ka edasi anda ja edasi kanda. Raske on lapsi tegevusse motiveerida, kui inimene ise ei tea, mis tunne see on, kui tahtmine ja soov uut õppida ja kogeda on nii suur, et ületab eksimisehirmu, hirmu valede vastuste ees. Eesmärk kogeda eduelamust on tiivustavam eesmärgist vältida negatiivset tagasisidet. Aga mis võiks olla suurem edu, kui avastada, et ma oskan midagi uut, ma olen midagi uut teada saanud. Nii nagu saab tundma õppida teadusi, saab õppida hüppenööriga hüppama, saab tundma õppida ka iseendas toimuvat, peab sellest vaid teadlik olema. Õppides ära tundma iseenda tundeid ja vajadusi, hindamise ja hinnangute andmise seaduspärasid, on lihtsam mõista ka teist inimest, on lihtsam suunata teise inimese tähelepanu tema tunnetele ja vajadustele. Sellele, kuidas inimene teeb mõnikord iseendale haiget, olles liiga kinni mingites stamparusaamades või hinnates iseenda ilmaruumis toimuvat kellegi teise väärtusilmaga.

Vägivallatu suhtlemine saab alguse iseendast, vägivallatu suhtlemise aluseks on aus ülestunnistus enesele: ma olen haavatav, ma ei pea olema tugev ja toimekas, tubli. Mulle on vaja lähedust, hoidmist, vahetevahel ka hellitusi. Ma olen kõigest inimene, olen ennekõike inimene, pole tähtis ametinimetus või auaste, inimsus on see, mis mind ühendab teistega, teeb samaväärseks, väärtuslikuks. Vägivallatu suhtlemine eeldab ja annab vabaduse iseenda tundmaõppimiseks, iseenda individuaalsuse avastamiseks, annab vabaduse ja paneb kohustuseks teiste individuaalsustega arvestamise, teiste isikupära tundmaõppimise.

Kokkuvõtvalt Kärt Tominga laulusõnadega: „…vabastav on olla iseenda poolt – see on nagu kannaks kõikide eest hoolt…”.

Viive Villems,
Tallinna Pedagoogilise Seminari
lasteaiaõpetaja eriala III kursuse üliõpilane