Märtsikuu teeb meele rõõmsaks. Nii suur kui väike tunneb päikeselisest päevast heameelt. Kõik sünge ja stressitekitav kaob, kui päike end näitab. Tema võluvägi kisub naeratuse näole, muudab hinge rahutuks. Ja toob ootuse südamesse: varsti, üsna varsti algab kevad!
Lapsed on lusti ja teotahet täis. Õpetaja tõmbab liivakastil kile pealt ja sõnab: „Lapsed songivad juba ammu kühvlitega mullas, las lähevad liivakasti. Siin on liiv puhtam.”
Seda rõõmu ja juubeldamist on raske kirjeldada, mis valla pääseb! Lubati liivakasti losse ehitama!
See on vahetu kontakt loodusega ja laste mängus peitub nii palju loovust. Lossid, teed, ja sillad on nii kaunid, et õpetaja tunneb kahetsust, kui liivakastile katte taas peale tõmbab. Lõuna!
Laste põsed õhetavad, silmad säravad. Hakatakse liiva saabastest välja kallama.
„Kas õhtul ka õue tuleme?” pärivad lapsed.
„Ikka tuleme, kui vihma ei saja,” lubab õpetaja.
Kuidas siis muidu. Kevad on õhus. Ja kevad on südames.
Ülle Tõnumaa