TLÜ Rakvere kolledž alustas Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud tegemiste sarja 21. veebruaril raamatu “Isana olemas olla” esitlusega. Esitluse lõppedes ütles riigikogu liige Indrek Saar: ,, Te tegite ju lausa konverentsi!” Tõepoolest oli kohalolijail võimalus kuulata St. Peterburgi Ülikooli professorit Elvira Osipovat, kes andis lühiülevaate raamatus käsitletud isade ja poegade probleemist vene kirjanduse põhjal. Mõtetest, mis eesti kirjanduse põhjal artikli kirjutamise järgselt tekkisid, rääkisid Aino ja Leo Villand. Üliõpilasuurimuste tulemuste põhjal tegi kokkuvõtte kolledži lektor Lehte Tuuling.
Sõna võtsid ka raamatu koostajad ja retsensent Diana Kuntor , Lasteaed Triin juhataja.
Kokkuvõtva sõnavõtuga esines Ülo Vooglaid.
Meie tahame selle kogumiku kaudu teadvustada isade muutunud rolli ühiskonnas ning peres ja aidata kaasa lihtsate inimlike arusaamade muutumisele. Meie sõnum on – isad, me märkame, toetame ning tunnustame teid.
Rakvere kolledž on alates 2002. aastast viinud läbi pereüritusi ja korraldanud peretemaatikat käsitlevaid konverentse ning tänaseks ka koolitusi lasteaedades. Lastevanemate koosolekutel, koolitustel, ning konverentsidel on järjest rohkem näha isade osavõtu suurenemist. Oleme märganud , et järjest rohkem leiavad isad aega oma pere ja eriti laste jaoks. See annab optimismi tulevikuks.
Kõik, keda kogumikku oma osa andma palusime, olid lähemalt või kaugemalt seotud Rakvere kolledžiga.
Aitäh Tõnis Lukas, Indrek Saar, Kalju Saaber, Elvira Osipova, Aino ja Leo Villand, Rain Mikser, Valdek Rohtma, Jaana Tamm, Ülle Tõnumaa, Roman Raadik, Valli Sinisoo, Helen Kondoja, vilistlased Silja Sarap, Viivi Sorel, Veroonika Laane, Kristi Lihtne, üliõpilane Annika Jõesaar, kolleegid Lehte Tuuling, Marika Luik, Kadri Koha!
Tahaksingi siinkohal edastada mõtteid, mis artikleid lugedes kogumiluks kokk pannes tekkisid.
Lääne-Virumaa oma kirjaniku Kalju Saaberi kirjutatud ridu lugedes, tekkis silmade ette kujutluspilt isast läbi erinevate aegade elumõjutuste. Selgesti on tajutav, et isaks olemine ei ole olnud ühegi riigikorra ajal kerge. Ometi on isad saanud olla isad. Eriti siis, kui neid mõistetakse ja toetatakse. Meil kõigil tuleb endale aru anda, et pereisade süda lööb sama palju kordi minutis, mis igal teisel inimesel. Ja laps vajab tõesti oma isa nüüd ja kohe.
J.Kaplinski, kes oma isa ei ole näinud, ei saa öelda, et ta kasvas isata. Tal oli oma isaga ka siis palju mõtteid vahetada kui kirjutas isale ja isast.
Indrek Saarega tehtud intervjuust selgub samuti, et isa saab olla olemas ka siis, kui teda tegelikult füüsiliselt lähedal ei ole. See on tajutav ka kogumiku teisi artikleid lugedes.
Eesti kirjanduse läbilõiget lugedes näeme, et isa on ikka ja alati olnud autoriteet, kellega arvestatakse ja keda imetletakse. K. J. Petersoni sõnade “isaga on hää juttu ajada” sisu on tunnetanud läbi suhete oma isaga minister, riigikoguliige, tänapäeva kirjanik, õppejõud, noor naine ja väikesed lapsedki.
Jutuajamisi lastega hindavad ka isad ise. Nii selgub lasteaiaõpetajate ja üliõpilaste küsitlustest ja intervjuudest.
Viivi Luik kirjutab: “Isa ütles mulle olulisi asju kogu eluks.” Lapsed tunnevad tänapäevalgi isade tarkusse ja teadmiste järele janu. Ka haridus- ja teadusminister minister Tõnis Lukas soovitab: “Rääkige lastega – nad vajavad teid ja teie sõnu nagu õhku.”
Kirjanik tunneb muret, et meie päevadel on väärtuse mõõdupuuks majanduslik sissetulek, mis sunnib meid töötama lõputult ning “jooksma lausa amokki” (I.Saar). Isad isegi ütlevad, et nad on eraettevõtjatena sunnitud töötama kakskümmend neli tundi. Tööd võetakse ka koju kaasa. Sama juhtub tänapäeval emadegagi. See peaks meid kõiki küll valvsaks tegema.
Külastasin üliõpilastega Rakvere teatri lasteetendust “Muumitrolli jõuluuni “. Kuna erinevate piirkondade, sealhulgas ka Lääne- Virumaa lasteaedade õpetajate küsitluste põhjal toodi välja, et teatrit ei külastanud ükski isa, ka Indrek Saar oma intervjuus märkis seda, siis said üliõpilased ülesande jälgida teatri külastajaid. Märkasime oma suureks rõõmuks mitut isa koos oma lastega etendust vaatamas. Etenduse lõppedes oli mitu isa oma lastele ja naisele teatrisse vastu tulnud. Tore, kas pole? Ehk siiski on lastevanematele vaimsus oluline. Tahaks loota, et lastele siiski soovitakse võimaldada erinevaid elamusvõimalusi kuigi lapsevanemal enesel jääb töö kõrvalt meele kosutamiseks vähe aega.
Tänasel päeval on üks selle raamatu artikli autor saanud isaks. Tema valmistumine isaks saamiseks on ka lugejale teada. Usun, et nii mõnigi noormees, lugedes kirja pandud lugu, leiab endas jõudu ja julgust välja öelda, kui oluline on tema jaoks isaks saamine ja ka isaks olemine.
Arvatavasti tuleb meil kõigil midagi ette võtta selleks, et emadel ja isadel oleks tahtmist, oskust ja vajadust enda ja laste jaoks aeg maha võtta. Järele mõeldes ja enese väärtushinnanguid vaagides, on võimalik leida aega ka siis, kui seda tundub mitte olevat.
Tahan veelkord rõhutada rõhutada, et oleme valmis teid, isad, märkama, toetama ning tunnustama. Toetama ka aja leidmisel oma perele. Hoidke end, isad, laste ja emade pärast, sest nemad on samuti lihast ja luust nii nagu isadki!
Me teadvustame endale, et isad on alati olnud laste jaoks olemas. Iga üks omal moel. Lastele on vaja, et isad oleksid nende jaoks alati olemas. Ühiskond võiks isadele võimaldada rohkem olemas olla. Eesti isa on alati olnud maalähedane, aus ja töökas. Need omadused võiksid ka linnastumise ja suure raha teenimise tingimustes isadele ellujäämisel abiks olla.
Eesti isa, pea meeles – ime pole mitte õhus lendamine või vee peal kõndimine, vaid maa peal käimine. (Hiina vanasõna)
“Eksivad need, kes oma materialistlikus ususõgeduses mõtlevad maiste asjadega siduda ja hävitada vaimu, seda igavesti elavat ja tabamatut.” (Tammsaare)
Seepärast, isa, tee nii nagu ütles Budda : “Istu, puhka, tööta!”
Austusega tublide eesti isade vastu
Mare Vassiljev