Kauakestev, soe ja värviküllane sügis lausa kutsus väljasõidule imeilusasse loodusesse.Otsustasime oma Vikerkarude rühmaga külastada Mustamäe naabruses Nõmmel asuvat Glehni parki. Lapsed, lapsevanemad ja õpetajad hoidsid põialt, et ilmataat meie ettevõtmist soosiks. Kõigi rõõmuks terviteski väljasõidupäevahommik meid oma kuldse säraga. Nii väikeseid kui suuri haaras rõõmus ootusärev elevus.
Kolmapäeva,15.oktoobri hommikul, kell 9.30 oli käes aeg lahkuda lasteaiast ning suunduda Nõmmele viiva nr. 10 bussi peale. Paljudel lastel avanes uudne võimalus kogeda liiklemist ühistranspordis.
Pika jalutuskäigu kestel Nõmme keskusest Glehni pargini said lapsed põgusalt aimu igapäeva elust-olust rahulikus ning vaikses äärelinnas. Aega jätkus sügisese looduse imetlemiseks ning erinevate puuliikide vaatlemiseks-äratundmiseks.
Endise nõmmekana oskas õpetaja Pille lahti mõtestada Nõmme kohanime. Jõudes Glehni lossi juurde, teadis ta palju huvipakkuvat rääkida sealsest lossist ja selle kunagisest omanikust, Nõmme linnaosa rajajast, Nikolai von Glehnist. Lastel oli suur huvi kummalise, aukliku, pooleldi maa-alla ulatava ehitise vastu. Õpetaja seletuste põhjal saadi teada, et praeguste varemete asemel oli siin kunagi asunud uhke palmimaja ning auke ehitise laes katsid värvilised klaasaknad. Selgus seegi, et veidi eemal asuv sarvedega hiiglane polegi vanapagan vaid hoopis eestlaste muinaskangelase Kalevipoja kuju. Millegipärast oli N. Von Glehn otsustanud teda kujutada viikingimütsiga. Õpetaja sõnadele andis kinnitust kuju ees asetsev tahvel von Glehni tekstiga: „ Kalevipoeg on minu nimi ja hind, lollid peavad kuradiks mind.“ Lastel tekkis küsimus, et miks on Kalevipojal kolm jalga? Õpetaja seletas, et tegelikult toetub Kalevipoeg oma suurele mõõgale. Läheduses leidus teinegi kiviskulptuur, mis meenutas krokodilli. Kuju meisterdanud mõisahärra oli omal ajal püüdnud kujutada lohet, sest sel ajal usuti, et lohe valvab ja kaitseb kurja eest.
Kaunis koht kõrgete mändide all osutus suurepäraseks piknikupaigaks. Peagi nautisid kõik osalejad kaasavõetud suupisteid. Piknikukorv tühjenes kiiresti.
Pisike peatus ja kehakinnitus andsid uut energiat jalutuskäigu jätkamiseks. Suundusime lossitreppidest alla mäealusele tervise-ja spordirajale. Järgmise peatuse tegime selleks, et vaadelda ehtsat allikat. Juuresolevalt tahvlikeselt saime teada, et allikat nimetatakse Rõõmuallikaks. Kella vaadates avastasime, et on aeg lasteaeda tagasi pöörduda. Lähim tee bussipeatusesse viis otse üles mäkke. Sealt ülesrühkimine pakkus lastele palju rõõmu ja elevust. Mäelt heitsime viimase pilgu alla allikale ning kaunile Nõmme ümbrusele. Kaugel eemal paistis Mustamäe meid ootava Sinilinnu lasteaiaga. Tagasiteel bussis võis laste nägudelt näha rahulolevat väsimust. Paljud meenutasid nähtut ja läbielatut.
Lasteaeda jõudes ootas lapsi soe lõunasöök ning sellele järgnev mõnus uinak.
Oleme väga tänulikud lastevanematele, kes leidsid võimaluse meie väljasõidul osaleda!
Leidsime kõik, et selliseid toredaid väljasõite võiks edaspidigi korraldada.
Vikerkarude rühma õpetajad Helle Lääne ja Pille Pilliroog Tallinna Lasteaiast Sinilind