Veebruar, ilma lumeta talvekuu. Päev on pikem ja valgem, päikesepaiste toob naeratuse näole. Linnud vidistavad, nagu oleks aimata kevadet.
Lapsed ootavad lund, paljud täiskasvanud ka. Mõnel pool saab lausa suusatada, pealinnas mitte.
Küll tahaks suusarajale minna! Suusad sügelevad esikus, seda on lausa tunda.
loe edasi…
Nii väga tahaks puhast, valget lund, ilma ühegi jäljeta lumevaipa, puhast nagu lapse hing. Pole midagi süütumat ja puhtamat, kui väike laps oma siiruses
ja spontaansuses kogu oma küsimustekohvriga.
Küsimused on ka suurtel inimestel-kuidas hakkama saada rasketes oludes.
Vahest oleks abi sellest, kui mõelda end tagasi lapsepõlve, oma lapseunistuste juurde – kelleks lapsena saada tahtsime. Meil kõigil on oma tugevad küljed, oma anded ja oskused, on asju, mida väga hästi teha oskame. Vahest oleks mõttekas seda ära kasutada?
Kuulsin hiljuti, et kaks noort naist, kes alles elu alguses, tegid kahepeale õmblusfirma, sest see on asi, mida nad väga hästi teha oskavad. Ja nad on juba tellimusi saanud. On ju olemas inimesi, kes poest sobivaid rõivaid ei leia, vähemalt enda arvates. Hea õmbleja teeb sellise inimese väga õnnelikuks.
Minu noorem poeg tundis lapsena kiusatust joonistada. Ka paadimatkal oli tal joonistusplokk kaasas. Kui parasjagu aerutamist polnud, joonistas ta maastikku.
Vend naeris et Ziggi ei saa paadimatkalgi rahu. Nüüd tegeleb joonistamissõltlane graafilise disainiga ja on eluga rahul.
Mina tahtsin saada lauljaks, näitlejaks,luuletajaks. Lasteaednikuks küll saada ei tahtnud, kuid minu klassijuhataja nägi, kuidas nooremad lapsed mu küljes rippusid ja muinasjuttu küsisid. Klassijuhataja ütles, et minust peab saama lasteaednik ja saigi. Selles ametis läheb vaja nii laulmist, näitlemist, luuletamist kui muinasjutuvestmist.
Üks lapsevanem küsis kord, kui kaua ma olen lasteaednik olnud. Ütlesin, et 22 aastat juba. Ja lisasin mõtlikult, et vahest on see mu kutsumus.
Lapsevanem küsis: “Kas te veel kahtlete selles?“
Vastasin, et ei kahtle. Enam küll mitte.
Ülle Tõnumaa