Lasteaeda minek

Lapsed on erinevad, mõni laps vajab nii väga suhtlemist eakaaslastega, et tema jaoks pole sõime või liitrühma minek sugugi raske.

Lihtsam on lasteaeda mineks ka siis, kui kodus on lapsele selgitatud,  miks on vaja, et laps oleks lasteaias, kui ema-isa tööle lähevad. Kui see eeltöö on tehtud, saab laps asjadest aru ja ehkki on uje ja arglik, tuleb ta kuulekalt rühma ja leiab endale tegevuse. On ka neid lapsi, kes lausa ripuvad vanemate küljes, klammerduvad ema jalgade külge ja karjuvad meeleheitlikult. Seda on vanemal raske taluda ja valus on ka lapse nuttu kuulata. On vanemaid, kes ütlevad: “Ma ei jäta nutvat last lasteaeda maha.“

Siinjuures tasuks kuulata kogemustega lasteaiaõpetaja nõuannet: “Teie laps jätab paari minuti pärast nutmise, minge rahulikult tööle. Kui laps nuttu ei jäta, helistan teile ja kutsun tagasi.“

See on tõsi, laps rahuneb peagi. Ta on põnevas ümbruses, tema ümber on palju eakaaslasi, kes kõik liiguvad, mängivad, keerutavad hularõngast, vaatavad pildiraamatut, joonistavad.

1a.8 k. vanune Eret oli põnevast ümbrusest vaimustatud, ütles emale head aega ja leidis ise mängu. Koristada talle ei meeldinud ja seda ta algul ei teinud ka, pigem lükkas laualt asju maha. Läks lauast  mööda ja lükkas maha kõik laualolnud asjad.

Ütlesin Eretile, et nüüd peaks ta asjad üles ka korjama. Selle peale ta ei reageerinud, võttis mõne asja, mängis veidi, tüdines sellest ja võttis peagi järgmise. Mul tuli koos teiste lastega asjad kokku korjata. Kiitsin lapsi, kes aitasid mänguasju koristda.Vahel ütlesin maasolevaid mänguasju vaadates:“Ma mängisin siin natuke ja unustasin koristada. Pean nüüd oma mänguasjad kokku korjama.“  4-aastane Triin naeris: “Ei,sina  ei mänginud, Eret mängis.“ Triin  tuli mulle appi.Tulid appi ka  2-3.a. lapsed. Kiitsin neid alati ja nemad olid mu tublid abilised.

Kui Eret järgmisel korral ka asjad maha lükkas, ütlesin pahase häälega: “Eret, mulle ei meeldi, et sa asju maha lükkad. Nüüd tuleb sul asjad üles korjata.“ Eret ei teinud kuulmagi.

Pärast küsisin lastelt:“Kus mu abilised on? Ma ei jõua üksi neid asju kokku korjata.“Taas tulid mu sõbrad appi ja kõik sai korda.

Eret lükkas ka järgmisel korral asjad maha. Lihtsalt möödaminnes pühkis käega asjad laualt maha. Ütlesin talle pisut häält tõstes : “Eret, ma olen sinu peale täitsa pahane. Ma ei saa sulle enam mänguasju anda, kuna sina lükkad asjad maha ja ise midagi ei korista.“

4-aastane Jane ütles.“Eret on tita.“ Tüdruk jäi mõttesse. Järgmisel päeval ta asju maha ei lükanud. Panin tähele, et oma noorusest hoolimata oli Eret väga terane ja asjalik. Klotsid ladus ta õiges suuruse järjekorras üksteise otsa, pani üksteise sisse, puzzled olid talle väljakutseks.

Söögilauas sõi ta hea isuga, kuid põll ja ka kleit olid alati üleni toiduga koos.Pidin vahetama välja nii särgi, kleidi kui põlle. Õnneks oli neid kapis suur tagavara.

Eret sai kaheseks, ta koristas juba mänguasju, mängis süvenenult asjadega, kuid oli väga kärsitu. Andsin voolimiseks kõigile nimelise  plastilliinikarbi ja ütlesin:“See on uus plastilliin, kui te karpi lahti ei saa, siis öelge mulle.“

Lapsed proovisid rahulikult karpi avada ja enamusel see ka õnnestus. Eret proovis nii ja naa, lõpuks käristas karbi pealt katki, sest lahti pidi saama.

„Eret!“ ütlesin nördinult,“Miks sa karbi katki käristasid?“

„Lollakas.“ Kommenteeris 5-a- Jane.“Nagu tita.“ Mina ei hakanud midagi lisama. Oli näha, et Eretil oli piinlik. Edaspidi oli Eret karpide avamisega ettevaatlikum, tita ta küll olla ei tahtnud.

Rühma tuli 1.8 k. vanune Karita. Ta rääkis vähe. Kui midagi maha pudenes, ütles ta:“Kukkus maha.“ Ja korjas asjad üles. Hommikul kui vanemad tööle läksid, seisime Karitaga akna juures ja lehvitasime. Karita ütles: “Emme.“ Ja mina vastasin: “Emme läks tööle.“

„Issi.“ ütles Karita. Mina vastasin: “Issi läks ka tööle.

„Vana.“ütles Karita. Ja mina vastasin: “Vanaema läks ka tööle.“

Karita oli rahulik, korralik, kannatlik. Süües jäi tema kleit alati puhtaks. Mänguasjad koristas ta  ise ära, seda polnud vaja talle meelde tuletada.

Ühel hommikul vaatasime aknast välja. Karita nägi õues koera:“Tussu.“ ütles tüdruk. Ja mina parandasin: “Kutsu.“

Liitrühmas arenes Karita kõne uskumatult kiiresti. Järgmisel sügisel olime jälle kord Karitaga akna juures.  „Näe, keegi jooksis üle tee.“ ütlesin tüdrukule. Karita vastas: “Koer oli.“

Mõned lapsed ei osanud rühma tulles mängida, sebisid niisama ringi, katsusid üht ja teist asja ja panid selle peagi käest. Mõtlesin, et poisid võikisd vähemalt autodega mängida. Kuna meil oli kena liiklusvaip koos autotee, pargi, ujumisbasseini ja parklaga, võtsin mudelautod ja väikesed nukud ning osustasin õpetada mängu liiklusvaibal. Panin mudelautod parklasse ritta ja nukud asetasin ülekäigujoone taha kõrvuti. Siis alustasin mängu: „Sinine auto sõidab parklast välja, mees tahab sõita postkontorisse. Valgusfooris on punane tuli. See ütleb, et ei tohi praegu sõita. Nüüd on kollane. See ütleb, et oota veel. Nüüd on roheline tuli. Rohelisega võib sõita. Punane auto sõidab bensiinijaama.Tal saab bensiin kohe  otsa. Kollane auto tuleb ka bensiinijaama. Ja buss samuti.“

Põristasin autoga kohalt minema, jälle tuli oodata valgusfoori ees. Ütlesin: “Valgusfooris on punane tuli. Autod peavad ootama. Inimestel on roheline tuli, nad võivad üle tee minna.Ja koer läheb ka koos lastega üle tee. Nüüd on inimestel punane tuli, nad peavad ootama. Autod võivad sõita. See auto sõidab koolimaja juurde, isa viib oma  lapsed kooli. See auto sõidab kollase maja juurde. Mees läheb om avanaemale külla. Tal on vanaema jaoks kaasas viineripirukad ja apelsinid. Need lapsed lähevad parki mängima. Aivar (üks rühma lastest) läheb basseini ujuma. Lastele pakkus see lõbu.

Roomasin koos lastega vaiba peal, loendasime, mitu last läks üle tee, mitu autot seisis parklas, mitu puud oli pargis, õppisime ära valgusfoor värvid. Peagi oli lastel mäng hoos ja mina võisin tegelda muu vajalikuga.

Maximus nuttis alati, kui ema ära läks, kuid oli nõus mulle käe andma ja rühma tulema.Vaatasime aknast välja, kus kass on, vaatasime ka teisest aknast välja. Kassi polnud kusagil.Vaatasime kolmandast aknast välja, nägin kuurikatusel palle. Ütlesin Maximusele, et suured poisid on jalgpalli mänginud ja pallid on kõik katusel.Neil vist pole enam ühtegi palli. Nad löövad nii kõvasti jalaga pallile pihta, et pall lendab päris kuuri katusele. Juhtisin tema tähelepanu sellele, kui suur tuul väljas on, puude oksad liikusid.Äkki lükkas tuul ühe palli katuselt maha. Ja teise ka. Maximus rahunes ja ei nutnud enam.

 Järgmisel korral võtsin jälle Maximusel käest kinni ja läksime tuppa. Küsisin, kas ta  tahab  minuga autot veeretada. Poiss oli nõus. Meil oli lõbus, ka teised lapsed tulid vaatama. Küsisin, kes tahab Maximusega autot veeretada. Paar last tahtsid ja poiss oli rõõmus.

Ühel päeval tuli ta ise tuppa  ja pani mulle käe pihku. Laura ütles:“Maxi tuli ise tuppa.“ See oli esimene kord ja mu süda laulis. Kõndisime toas ringi, vaatasime teiste mängu, poiss istus mul süles, kui päevikut täitsin, mõne aja pärast ronis sülest maha  ja läks mängima. Suheldes teiste lastega, õppis poiss end ka eesti keeles väljendama. Algul ta häbenes, kuid kiitsin teda ja laps  muutus julgemaks. Nägin laual puzzlet, mida keegi oli mänginud ja polnud osanud kokku panna. Küsisin 3.a.Kristilt, kas ta oskab seda puzzlet kokku panna. “Ei oska,“ütles tüdruk. Äkki ütles Maximus selges eesti keeles: “Aga mina oskan.“ Mul jäi suu üllatusest lahti.  Ja poiss panigi puzzle kokku.Terane poiss, mõtlesin ja panin suu kinni. Pärast rääkisin oma paarilisele Maximuse edusammudest ja jõudsime mõlemad mõttele, et meie lapsed on toredasti mängima õppinud. Kõik on lasteaiaga kohanenud, igal lapsel on sõber olemas, mõnel isegi kaks või kolm.

4-aastane Moona passib peale, et saaks 3.a. Miiaga mängida, sest 3.a. Oliver tahab kogu aeg Miiaga koos olla. Moona seisab lausa laua kõrval ja ootab, millal Miia söömise lõpetab, et saaks Miia oma mängu kutsuda, enne, kui Oliver kohal on.

Liitrühma lapsed hoolivad üksteisest, on sõbralikud ja kannatlikud. Nad ei rutta kätte tasuma vaid ütlevad: „Oliver lõi. Ei tea, mis tal viga on.“ Arutleme koos, et Oliver võiks ju öelda, et talle ei meeldi, kui  Siim tema kapi ees seisab sel ajal, kui Oliver riietub.  Siim aga võiks oma kapi juures istuda ja riietuda, muidu on ta jälle viimane ja kõik peavad tema järel ootama. Mõtlen Oliverile ja mulle meenub, et Oliveril oli kogu aeg silmside Miiaga. Oliver vaatas, kas Miia saab juba riidesse, kuni tuli Siim ja jäi Oliveri ette seisma. Siim tahtis ilmselt vaadata Oliveri autodega kindaid.

6.a. Anni ütleb äkki:“Mul on tatt ninas.“  Selle peale ütleb 3.a Carmel: “Üks küsis taskurätti.“

Panen kirja laste naljakad ütlemised. Paari aasta pärast on need toredad lapsed kooli minemas ja vanemad on tänulikud, kui saavad laste pärlid trükitult ja köidetult kaasa võtta.

Ülle Tõnumaa