Laste koolivalmidusest on ilmunud rida artikleid foorumites ja ajakirjades. Teema on pälvinud koolide, õpetajate, vanemate ja psühholoogide märkimisväärset tähelepanu. Vanemal, kelle laps läheb kooli, tekib palju küsimusi. Eriti palju on neid kindlasti nendel vanematel, kes saadavad kooli oma esimese lapse. Ees ootab väga suur muutus nii lapse kui ka lapsevanema igapäevases elus.
Tegevõpetajana on mul võimalus kokku puutuda erinevate probleemidega kooliteed alustavate lastega. Positiivseks elamuseks võib nimetada seda, et lapsed tulevad 1. klassi suure rõõmu ja ootusärevusega, neist on saanud ju koolilapsed . Kohanemine kooliga on suuresti seotud laste erinevast küpsusest ja võimest uue olukorraga kohaneda. Mõnele lapsele on toetuseks klassis tuttav lasteaiakaaslane, sõber või naabrilaps, see annab turvatunde just sellistele lastele, kes ei talu järske muutusi. Samas on ka tähelepanekuid laste puhul, kes on koos ühes lasteaiarühmas olnud, et nende laste omavahelised suhted koolis mõnda aega halvenevad, kuid ajapikku tekivad uued suhted ja kaaslased.
Kollektiivis hakkavad laste suhted muutuma üpris kiiresti, võivad tekkida liidrid ja grupid ning muutuvad suhted. Laps võib ühtäkki muutuda kergel ärrituvaks, kiuslikuks, kaob tahe minna hommikul kooli, on pidevalt väsinud. Keeruliseks muutub ka olukord, kui vanemad ise lapselt nõuavad väga palju. Mõnikord on lapse päev nii tihedalt ära sisustatud , et õhtul jõuab see väike laps koju koos vanematega, üldjuhul hakkab siis laps alles õppima. Siin tuleks vanemal arvestada lapse suutlikkusega ja iseärasustega ega siis ei suuda meist keegi olla kümnel alal meister. Hea sotsiaalne oskus on aluseks positiivseks hoiakuks ning edasiminekuks koolis. Vanem võiks ise teha tähelepanekutest järeldused, millised on tema lapse sotsiaalsed oskused. Koolis ei satu tavaliselt raskustesse lapsed, kellel pole piisaval hulgal teadmisi ja oskusi, vaid need, kellel raskem lahendada selliseid ülesandeid, mis nõuavad rohkem fantaasiat ja leidlikkust. Puudub keskendumisvõime, ei suuda oma tegevust lõpetada, puudub eneseteenindusvilumus, puuduvad viisaka käitumise harjumused (kodus antakse toetust füüsilise vägivalla kasutamisele), käeline tegevus on nõrk (ei oska kääridega lõigata), oleks püsivust ja kuulaks sõna ning korraldusi. Neist tähelpanekutest tuleks õpetajal ja lapsevanemalt kindlasti omavahel rääkida, mitte üksi oma pead vaevata ning kodu ja kooli teineteist süüdistada. Hea õppimise aluseks on hea kasvatus ( Jaapani vanasõnagi ütleb, et ei saa õpetada kasvatamatut last). Kõige olulisem lapse koolivalmiduse juures on siiski püsivus ja sõnast aru saamine, kui lapsel see puudub, siis ei ole ta veel kooliküps, vaatamata sellele, et vanuseks on 7 eluaastat. Kuidas lapsevanem võiks aru saada lapse tähelepanuhäirest, impulsiivsusest ning püsimatusest? Mõningad tähelepanekud koolis:
- Ei vii alustatud lõpuni, jätab töö pooleli.
- Ei suuda tähelepanu koondada.
- Puudulik enesekontroll, impulsiivsus
- Ootamine on raske.
- Distantsitu käitumisega.
- Pidev nihelus, kärsitus.
- Väga jutukas, räägib palju.
- Pidevalt liikumises..
Mõningad näpunäited vanematele :
- Vanem peaks olema järjekindel nõudmistes ja reeglites. Kindlate reeglite puhul on vähem põhjust trotsida ja protestida.
- Luua lapsele kindel päevakava.
- Aeglane üleminek ühelt tegevuselt teisele
- Muusika kuulamine.
- Julgustada last üksi mängima, et soodustada süvenemisvõimet.
- Luua lapsele kindlustunnet.
- Oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine kasvatusest, nõudmistest ja distsipliinist.
- Vältida võistlusmänge teiste lastega. See võib tekitab agressiivsust. Soodustada last tegevusele, kus ta võistleb iseendaga.
Laps peaks oskama kooli minnes lugeda, sest kooliprogramm algab kohe lugemispaladega, mitte ainult tähtede õpetamisega. Lugemispalad lähevad üsna kiires tempos raskemaks, lisanduvad lisaharjutused töölehtedel ja vihikus. Tööjuhendite järgi tuleb täita harjutusi ning ülesandeid (teadlik lugemine), palju on kirjatööd. Kui kodus on varakult lastele raamatuid loetud, siis oskava lapsed kuulata, märgata loetust olulist, teha järeldusi, fantaseerida ning jutustada. Laste sõnavara on rikas ning koolis ei jää nad hätta eneseväljendusega.
Nii nagu koolimuresid tuleb lahendada koos kooliga, tasub vanemal õpetajale rääkida suurematest muutustest kodus. Nii saab õpetaja last koolis veel rohkem toetada ja muuta see aeg talle kergemaks.
Kooliminek on suur muutus kogu pere jaoks ja seda tuleb võtta rahulikult. Rääkige lapsega eesseisvatest muudatustest, kool ei ole pidev üksteise võrdlemine ning võistlemine, rõõmustage koos lapsega kooli alguse suhtes, kiitke ja tunnustage last. Alati ei ole ka hinne päevikus nii olulisel kohal, millele peaks laps justkui vastust andma. Tuleb anda aega kohanemiseks ja rutiinide kujunemiseks.
Vanemad võivad sama moodi väsida ja stressis olla nagu lapski. Seetõttu tuleb ennast hoida ja leida aega puhkuseks, siis on võimalik ka last toetada ja olla lapse jaoks olemas just siis, kui laps teda vajab.
Rita Tõkke, Pelgulinna Gümnaasiumi õpetaja
Aga seadused ütlevad, et laps peab oskama kooli minnes kokkulugeda lihtsamaid sõnu. Kelle jaoks seadused siis on?
Huvitav, kui paljud I kl.õpetajad üldse alushariduse õppekavaga kursis on? Ja ka lapse arengupsühholoogiaga – kas tõesti teadlik lugemine e.kirjaliku teksti mõismine peaks esimesse klassi minnes olema välja kujunenud?
Aga need käärid on jah lugemisoskuse pärast ikka lasteaia ja kooli vahel olnud.
Õnneks õppis laps juba neljaselt lugema ja kooli minnes luges paremini kui ma ise..Aga mitmed olid täitsa hädas,sest tempo on kiire ja klassi viitele lõpetada on võimatu, kui tekstist (ka matemaatikas või looduses) hästi aru ei saa.