Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Iga laps tuleb oma õnnega

 

Käesolev raamat on jätkuks 2005.a ilmunud  väiksele raamatule “Hüpi lasteaias”. Aastatel 2000-2003 olid mõisted -hüperaktiivsus, hüperaktiivne laps- tundmatu sõnapaar pedagoogidele ja lapsevanematele. Aeg on edasi läinud. Pedagoogid on saanud teadlikumaks, vanemad mõned on võtnud omaks ja tunnistanud hüperaktiivsuse sümptomite olemasolu lapsel, mõned eiravad siiamaani ja põgenevad –ega minu laps siis hüperaktiivne ole!

“Iga laps tuleb oma õnnega” on mõeldud eelkõige vanematele, kellel on peres laps, kes tahab, et vanemad oma  tähelepanu ja armastust pidevalt talle tõestaksid. Lapsevanem vastutab oma lapse arengu eest, õpetajad toetavad lapse arengut, aitavad lapsel toime tulla igapäeva elus ja nõustavad vajadusel vanemaid. Pedagoogidele olen raamatus  pakkunud võimalusi hüperaktiivsuse ilmingute ennetamiseks ja metoodilisi võtteid töötamaks kollektiivis hüpiga.

 

Igal lapsel oma õnn Täiskasvanutena me  arvestame ja mõistame üksteist lähtudes tema temperamendist. Miks me siis ei aktsepteeri last temperamendist tulenevalt? Raamatus püüan leida seoseid temperamenditüübi ja hüperaktiivse lapse vahel toetudes vene arstide- psühholoogide arvamustele.

 

Üleannetu poiss ja pahur siga- need teevad alati pahandust Sageli pannakse agrssiivsuse ja hüperaktiivsuse vahele võrdusmärk. Püüan selgitada, millest on tingitud hüperaktiivsus ja millest agressiivsus.

 

Mure tuleb muidugi, aga tervist ei saa osta. Ajani, mil lapsel ei teki probleeme nõudmiste täitmisega, on raskem taibata häire olemasolu Kui peres märgatakse, et rõõmurull ei puhka hetkekski, ta „keeb üle“ oma energiaga ja ta  ei suuda tähele panna ümbruskonnas toimuvat, siis tuleb nõu pidada spetsialistidega või siis esmaselt vestelda lapse õpetajaga.   .

 

Kui laps majas, peab üheksa silma ühe asemel olema. Meie ühiskonnas ei ole veel kõik jõudnud arusaamisele, et emotsionaalne- ja käitumishäire e. hüperaktiivsus (ATH) on märkamist vajav erivajadus, mis tingib vajaduse muuta või kohandada keskkonda, et laps saaks vastavalt oma arengupotentsiaalile tegutseda ja areneda.

 

Kui lapsele sõrm antakse, siis tahab ta tervet kätt. Üliaktiivsus on märgatav ümberkaudsetele, samas  väsitav ja eksitav lapsele endale.Kuidas vanem saab aru- kas minu laps on lihtsalt aktiivne rõõmurull või hüperaktiivne laps?

 

Oma laps on kullatükk Tavaliselt märkavad vanemad last alles siis, kui see teeb midagi sellist, mis vanematele ei meeldi. Täiskasvanul tuleb aru saada, et käitumine ei ole tingitud mitte sõnakuulmatusest, vaid ebakompetentsest käitumisest.

 

Ära naera poisikest, poisikesest kasvab mees. Õpetajate kompetentsus ei tohiks piirduda ainult teadmisega sellest, millised käitumisnormid kipuvad häirima õppeprotsessi, vaid missuguste käitumisprobleemide korral tuleks lapsi suunata abi saamiseks spetsialisti poole ja mil viisil neid ennetada.

 

Kergem on põldu künda kui lapsi kasvatada Kui kasvukeskkond ei võimalda lapsel oma elujõudu rakendada, võib laps sattuda depressiooni. Püüdsin seostada teoreetikute seisukohad praktiliste meetodite ja kogemustega oma tööst, lastevanemate kogemustest Tartu hüperaktiivsete laste lastevanemate tugirühmast ja  üliõpilaste juhendatud diplomi- ja bakalureuse töödest.

 

Igaüks on enda arvates tark. Nii julgen minagi endast arvata võrreldes kaheksa aasta taguste teadmistega. Hüpi impulsiivset tegevust saab ennetada, hüpi oskab naerda, rõõmu tunda pisisajast, hüpi on hell ja tundeline laps, hüpi suudab tegutseda võrdselt teistega, tuleb leida ainult õige nupp, kuhu vajutada.

 

Naerata, mu hea sõber, naera ilmale otse näkku ja soojus tuleb südamesse, mida rohkem sul naeru jätkub.

 

Ave Nõmme

aia78840@gmail.com

 

Raamat ilmub 17.veebruaril 2009 kirjastuses Atlex

Lähim info ja tellimine kadi.kaljola@atlex.ee

 

 

 

Leave a Comment

11 + 6 =
Please leave these two fields as-is: