Magan ma
ja näen –
tulekahju äkki käes.
Leekides mu tuba,
tuli kardinates juba.
Igal pool on suits ja ving,
magades mul kinni hing.
Mõtlen, kuidas ennast päästa,
oma kallist kodu säästa.
Äkki kuulen huilgamist,
tuletõrjujate juttu:
„Päästke ta ja elamine ruttu!“
„Appi!Appi!“
karjun ma.
Unest ärkan …
Ja siis märkan –
pole suitsu ega leeke
ega põlevaid tapeete.
Vingus oli minu nägu.
Hea, et see oli unenägu.
Vanempedagoog Marje Kask
Tartu Lasteaed Poku
Tunnustatud osalemise eest päästeala loominguvõistlusel 2009
Ilus luuletus.Loodame, et autor üllitab veel selliseid kunstiteoseid.
Väga tore luuletus!